Kas teiste artiklite ignoreerimine on OK?

Twitter on ikka imeline leiutis, tänu sellele olen rohkem kursis ka Eesti meedias toimuvaga. Näiteks täna lugesin endise kolleegi ja ülemuse Aivar Hundimägi lugu “Miks osa ajakirjandusest vaikis?“, mis siis servast kritiseerib teisi meediaväljaandeid, et need ÄPs ilmunud artiklit Reformierakonna varjatud rahastamisest ignoreerisid.

Mulle endale tuli seepeale meelde üks teine juhtum, kus terve meedia ignoreeris ühe väljaande lugu. Mäletate, kui EE varastas sureva lapse ema blogist terveid lehekülgi? Ka siis ei kobisenud teised väljaanded mitte sõnagi. Keegi spekuleeris toona, et ilmselt olid kõik vait, kuna neil endil võib tulevikus ette tulla olukordi, kus tekib tahtmine otse blogist ilma luba küsimata tekste võtta. Ma ise kirjutasin asjast siin.

Ehk siis ma saan aru Aivari murest, kuidas meedia ühiskonnas sellist olulist teemat nagu erakondade varjatud rahastamine eirab, aga siin on natuke ikka tegemist ka olukorraga pada sõimab katelt. Või kuidas teile tundub?

Kas Rio Põhjatsoon on slumm?

Kirjutasin Delfile loo sellest, kuidas Rio Põhjatsoonis kõmmutati laupäeval alla politseihelikopter ning käisin täna huvi pärast ka kommentaare lugemas.

Keegi (muidugi anonüümne kodanik) kommenteerib minu elu Rios:
“vaata, kes ta sõbrad on – põhjaosa slummielanikud.”

Leian, et selgitus on asjakohane :) Rio Põhjatsoon ei ole ainult slumm ning minu sõbrad ei ole slummielanikud. Nad on täiesti normaalsed keskklassi brasiillased, kes lihtsalt elavad Põhjatsoonis, kus elu on tuntavalt odavam kui Lõunatsoonis. Jah, Zona Norte on vaesem kui Zona Sul, kus elan mina ja liiguvad turistid. Aga see ei tähenda automaatselt, nagu oleks kõik minu elupiirkonnast väljapoole jääv slumm.

Favelasid ehk slumme leidub Rios igal pool, neid on ka minu kodu lähedal, neid on Ipanemas ja on Copacabanas. Ja on ka Põhjatsoonis, seda ei saa eitada. Zona Sul ja Zona Norte on kaks täiesti erinevat linna, seda vaesemat poolt turistid Rios enamasti ei näegi, nemad liiguvad ikka pigem Leblonis, kus iga nurga peal on mõne kuulsa moekaubamaja pood. Isegi tänavasillutis on Põhja- ja Lõunatsoonis erinev. Nagu ütlevad mu sõbrad, tuleb Põhjatsoon poliitikutele enamasti meelde ainult siis, kui seisavad ees valimised ning on tarvis hääli püüda.

Eks vägivalda võib tõesti Põhjatsoonis rohkem ette tulla, tihti just seetõttu, et võime huvitab rohkem korrahoidmine Lõunatsoonis. Põhjus on ka lihtne — turistid toovad Riosse väga palju raha, seega on oluline kindlustada, et turistid ikka tuleksid näiteks Buenos Airese asemel Riosse. Põhjatsoonis võib minusugusel kahvanäol olla ohtlik liikuda, kuna isegi, kui mul oleks seljas kohalikust kaubandusvõrgust soetatud riided, saaksid seal kõik kohe aru, et ma olen välismaalane ega kuulu sinna. See võib tekitada umbusku ja kahtlusi, et olen spioneerima tulnud. Spioonid ei meeldi aga kellelegi.

Närvipuntrast ajakirjanik

Mõnikord mul tuleb meelde blogisid lugeda (enamasti siis, kui peaksin selle asemel hoopis midagi muud ja asjalikumat tegema, aga see on juba teine teema) ning sattusin Eriku Protsessis ühe lingi peale, kus räägitakse, kuidas ajakirjanikud põevad postraumatic stressi.

Tjah, meil Eestis muidugi nii koledaid lugusid nagu 11. september ei juhtu. Õnneks. Aga see ei tähenda, et ajakirjanikke nende töö ei mõjutaks. Mina näiteks olen alati teadnud, et ma ei suudaks ilmselt (vähemalt pikaajaliselt) töötada päevalehes sotsiaalporno teemade peal, kuna see ängistaks mind ennast kohutavalt. Valetavate ärimeestega on minu jaoks palju lihtsam hakkama saada kui nälgivate kodututega. Tuletaksin siinkohal meelde loo Argentinast, kus ma ei suutnud kahte prügi korjamisest elatuvat inimest nende ulualuses intervjueerida, kuna mul hakkas lihtsalt halb. Ma tunnen, et ma ei taha selliseid asju lihtsalt eriti oma ellu lasta. Muidugi te võite nüüd öelda, et ajakirjaniku poolt on selline mõtlemine vale, kuna kirjatsurad peaksid ikka olema kursis kõigi ühiskonna erinevate muredega ja võimelised katma kõiki teemasid, olenemata nende loomusest. Võimalik, aga kirjatsurad peavad end ka hoidma, kuna 40ndaks eluaastaks läbi põleda on ju ka natuke totter, või kuidas?

Kui mullu puhkes Gruusias sõda, võttis ÄP toimetuses ikka jupp aega enne, kui leiti ajakirjanik, kes tahtis sinna sõita. Üks toonane kolleeg mühatas seepeale põlglikult, kuidas meil pole toimetuses ühtegi ajakirjanikku. Ma ei ole sellega siiani nõus — ka ajakirjanikul on õigus valida, kui räigeid asju ta on nõus nägema ja kust jookseb piir. Mina ei taha sõda näha, mulle meeldivad rohkem lilled ja liblikad, aga kellelgi pole seetõttu õigus öelda, nagu poleks ma ajakirjanikuna midagi väärt. Me ei saa ühtegi ajakirjanikku sundida sõda kajastama, kui ta tunneb, et tema närvikava ei peaks sellele vastu. Ehk siis ma saan väga hästi aru, miks Handschuh otsustas edaspidi surnud kehade asemel panniroogi fotografeerida. Olgugi, et see ilmselt tõi kaasa nii mõnegi kolleegi arvamusavalduse, nagu raiskaks ta oma talenti.

Muide, ka mulle on öeldud, et ainult pehmete teemadega töötamine oleks minu ajakirjandusliku talendi raiskamine (kui palju mul seda talenti on, ei oska ma muidugi ise kommenteerida). Sest vinged ajakirjanikud on need, kes — nui neljaks — kogu aeg midagi paljastavad ja ennastunustavalt ringi tormavad. See tähendab ka, et nad tegelikult põlevad kiiremini kui need, kellest ehk laiem meediaringkond niivõrd lugu ei pea. Aga samas jällegi — kas näiteks Margit Kilumets raiskas naisteajakirjas töötades oma talenti?

Üks põhjuseid, miks ma ei tööta hetkel ühegi ajalehe online-toimetuses on ilmselt seegi, kuidas kajastati uudiseid finantskriisi alguspäevil. Iga päev oli justkui uus ja suurem paanikahäire. Peavad ikka olema tugevad närvid, et sellele kõigele aastast aastasse vastu pidada. Eriti, kuna paljud ajakirjanikud satuvad uudisvoost tegelikult sõltuvusse ega suuda telefonist-internetist päevagi eemal hoida ilma tundmata, nagu jääksid nad millestki suurest ja olulisest kohe ilma. Kätt südamele pannes võin öelda, et sellesse rattasse sattumine on päevalehes töötava ajakirjanikuna väga lihtne.

Ajakirjanikud ei oska end tihtipeale välja lülitada (eriti päevalehtedes töötavad, tean omast käest), vaid nad ongi nagu 24/7 tööl. ÄP toimetuses juhtus ikka aeg-ajalt, et keegi nägi unes mingit ennet, mis lähemal uurimisel osutuski looks. Ma isegi olen unes tööalaseid signaale saanud ja neid ka maha maganud ning hiljem kahetsenud. Lisaks eeldab ka suur osa muust maailmast, et ajakirjanikud on kogu aeg ametipostil ning vastutavad kõigi ülejäänud ajakirjanike tegemiste eest. Kui mitu korda oled sina mingil peol mõnd ajakirjanikku rünnanud, kuna tema kolleeg (kes äkki töötab hoopis mõnes teises väljaandes ja isegi ei tunne sinu vestluspartnerit) on mingi käkiga kusagil maha saanud?

Muide, kusagilt olen kord ka lugenud, et üsna suur osa terve elu ajakirjanikena töötanud inimestest saavad pensionile minnes nii umbes esimese viie aasta jooksul südamerabanduse ja surevad ära. Põhjus lihtne — terve elu stressi talunud keha ei oska enam hakkama saada olukorras, kus stressifaktorid ja tähtajad kaovad.

Aga muidu on ajakirjanik igati huvitav amet. Pääseb igasugu põnevatesse kohtadesse, kuhu tavainimesel ligipääs puudub (igasugu tehased ja vabrikud näiteks) ning iga päev õpib midagi uut. Ja mõnikord õnnestub ka suunata ühiskonnas toimuvaid protsesse. Loodetavasti paremuse poole.

Jeesuse kutse

Ma juba vanast ajast olen kahtlustanud, et Jeesukesel Corcovado mäe otsas on minuga omad plaanid. Ja need plaanid seisnevad peamiselt minuga kohtumise vältimises. Üks sõber arvas, et see on nõnda, kuna ma ei usu Jeesusesse. Võib-olla on tal õigus. Siiski tundus neljapäeval, et ilm on piisavalt selge üles Jeesukese juurde sõitmiseks. Muidugi — kui kohale jõudsime, oli Kristus pilves. Passisime siis mõnda aega, aga ega ta ei selginenud. Seega saime näha ainult Jeesuse mantlisaba ja udu. Maracana ka natuke piilus pilveserva alt aeg-ajalt, aga see oli ka kõik. Seega tuleb ilmselt uuesti üritada millalgi, kuna Jeesusest tahaks ikka korralikke fotosid ka, mitte ainult neid udukogusid, mis praegu flickrisse üles said.

Meediateemadest ka. Selgub, et Tiina Jõgeda on kirjutanud ühe loo, mis peamiselt sisaldab ühest blogist varastatud tekste. Kui ma twitteri kaudu netist seda lugu lugesin, ei tundunud teema mulle eriti räige ja nii ma ka kommenteerisin Gea blogis, et minu meelest polnud artikkel solvav. (Veebis pole näha terve lugu)

Peale seda, kui mulle saadeti foto Ekspressist ja räägiti natuke taustast, muutsin meelt. Ma leian, et Jõgeda on räigelt eksinud ajakirjanduseetika ja tsiteerimise põhimõtete vastu. Miks küll kujutavad Eesti ajalehed ette, et nende endi tekste võib tasuta kasutada vaid ühe lause piires, aga nemad on justkui jumalad, kes võivad blogidest võtta, mis pähe tuleb? Ei ole need asjad päris nii. Isegi, kui blogi juures pole märget, et selle tekste ei või loata kasutada, ei ole õige kopi-pastega tõmmata ajalehte ümber 2 lk teksti.

Ajaleht on kasumit taotlev organisatsioon. Ma leian, et kui ajaleht tahab kellegi tekste selle eesmärgi saavutamiseks kasutada, tuleb enne luba küsida ning tingimustes kokku leppida. Mina näiteks pean blogi enda lõbuks, mitte selleks, et näiteks Luige või Bonnierite perekonna rikkust kasvatada. Kui ma otsustan oma tekste kasumit taotlevas meedias avaldada, siis ma tahan ka ise selle eest midagi saada.

(See muidugi on täna arusaamatu nii mõnelegi “päris” meedia toimetajale (Ma ei viita siinkohal ei Ekspressile ega Bonnieride perekonnale, eks), kes arvavad, et vabakutseliste ajakirjanike tekstide eest justkui ei peakski õiglast hinda maksma. Aga see on juba teine teema.)

Igatahes on räige luba küsimata rakendada sureva lapse ema EE kasumivankri ette.

Ma olen kunagi üritanud Regina blogi lugeda ja ka selliseid blogisid pidasin ma silmas oma Delfi lugu kirjutades. Minu meelest ei ole ei normaalne ega mõistlik laste kohta nii detailseid blogisid avalikus netiruumis pidada. Ja EE lugu on väga hea näide, kuidas lapse blogi võidakse räigelt ära kasutada. Kas te tahaksite ise olla olukorras, kus ühel päeval avate pahaaimamatult ajalehe ja leiate sealt üle 2 lk laiutamas oma lapse foto, juures otse blogist võetud tekstid?

Asjast kirjuta ka Leheneeger.

Julgablogirindel muutusteta?

Täna (Eestis küll juba eile) suutsin ma välja vihastada suure hulga noori emasid kes oma laste tegemisest internetis blogisid peavad. Nimelt kirjutasin Delfisse ühe loo sellest, kuidas minu meelest võiksid noored emad natuke rohkem mõelda selle peale, millist infot nad avalikku internetiruumi üles riputavad.

Ma ei hakka nüüd üldse laskumagi vaidlustesse inimestega, kes arvavad, et ma olen lihtsalt kade, et mul lapsi pole ja seega on mu enda aju pehme :) Ma tahaksin lihtsalt rõhutada, et minu meelest on vaks vahet, kas pidada blogi iseenda või kellegi teise kohta. Iseenda kohta blogides otsustan ma iseenda eest, lapse eest blogides otsustaksin ma tema eest, sest imik ei saa minu blogimise või mitteblogimise kohta arvamust avaldada. Ja ega tõesti küsimus pole mitte ainult blogides, vaid ka Facebookis, Orkutis, Twitteris ja muudes sarnastes kohtades, kuhu fotosid ja muud isiklikku kraami üles riputatakse. Näiteks, kas te teadsite, et Facebookiga liitudes nõustusite te sellega, et kõik fotod, mis te sinna üles riputate, kuuluvad automaatselt Facebookile? Mis muidugi tähendab, et teie nunnusid titepilte võidakse mingil hetkel kasutada ära Facebooki poolt neile sobival eesmärgil. Ei pruugita, aga võidakse.

Igasugust väga isiklikku infot internetti riputades peaks ikka mõne hea minuti mõtlema, kelleni see info võib jõuda ja millist sõnumit ta endas kannab. Muidugi ma saan aru, et äsja lapse saanud inimestele on beebi kõige olulisem asi maailmas. See on täiesti normaalne ja tõesti kuna mul endal puudub sünnitamise kogemus, ei saa ega tahagi ma vaielda, kuidas lapse saamine inimese maailmapilti muudab. Ja see polnud ka minu loo mõte.

Täna koju kõmpides mõtlesin veel selle teema peale. Ütleme, et ma olen tööandja, kes otsib endale uut inimest kollektiivi, sõelale on jäänud kaks viimast varianti, kellest üks saab töö. Nende vahel kaaludes guugeldan nimesid ja leian kaks erinevat blogi. Ühes blogis on ohtralt detaile blogija lapse, perekonna, haiguste jne kohta. Teises blogis lahkab inimene oma erialaga seotud probleeme ja arutleb niisama maailma asjade üle, aga oma eraelu ei puuduta. Minu ettevõttes saaks töö kandidaat number kaks.

Minu eesmärk ei ole ärgitada inimesi mitte blogima, see oleks ju lihtsalt jabur. Blogi pidamine on väga tore ja pingeid maandav tegevus, tean seda omast käest. Aga avalik blogi ei ole koht, kus detailselt lahata oma vastsündinud lapsega seonduvat isiklikku ja detailset infot. Minu meelest. Või üldse igasugust väga isiklikku infot. Nii ei saa te ka minu blogist teada, kas ja kellega ma oma voodit jagan (kui jagan, siis fotosid te avalikust internetiruumist ka selle kohta ei leia), kas või millises staadiumis on mu rasedus jne. Kuigi — tõsi ta on — piir isikliku ja avaliku info vahel on erinevate inimeste jaoks erinevas kohas.

Asjast on kirjutanud ka noored emad Kristina ja Gea. Muide, Kristina voldiblogi mulle näiteks väga meeldib.

Priit Pärn Postimehes

Nüüd kannatan siis ise esimest korda Postimehe uue poliitika all lugusid netti mitte üles panna. Kirjutasin PMle lühikese loo Anima Mundi filmifestivalist, aga kahjuks ei saagi ma ise näha, mis nad selle looga tegid. Tean vaid, et täna vist ilmus. Panen loo siis siia blogisse sellisel kujul üles, nagu ta PM toimetajale saadetud sai.

Omaette jutt on muidugi veel PM arusaam honoraridest. OK, see pole ainult PM häda ja ma ei viitsi hetkel sellest pikemalt kirjutada, aga järgmine kord, kui hakkate virisema eesti ajakirjanduse nõrga taseme üle, peatuge korraks ja mõelge natuke, kui hea loo oleksite teie nõus 500 krooni eest kirjutama. Kui palju aega saaksite sellisele loole kulutada?

Lugu avaneb lingi taga.

Pikka iga, Marko!

Blogosfäärist lugesin, et Marko Matvere soovib mulle ja kõigile teistele nuhkivatele ajakirjanikele vähki suremist. Ühinen kaasvõitleja Lemmiga, kes soovib, et Marko ise ikka terveks jääks. Kuna minu ema on suur Marko fänn, siis ma ka soovin Markole ikka pikka iga ja palju tervist!

P.S. Marko, “Tuulevaiksel ööl” on kohutavalt igav laul. Ja ole nii kena, tagasta mu emale laulusõnadega vihik, mis sulle aastaid tagasi laenatud sai. Minu ema ei ole ajakirjanik, ega ole kuidagi vastutav selle eest, et minust sai kirjatsura, kes aeg-ajalt majandusaasta aruannete vastu huvi tunneb.

Quiero volar con los ovnis

Viimasel ajal tõesti juhtub tihti, et käin ajalehti lugemas. Aga ega ma päevauudiseid enamasti ikkagi ei loe, täna näiteks hoopis uudistasin Jaan Tätte muhedat intervjuud EPLs. Juba lugemise ajal hakkasin mõtlema, et viimasel ajal pole ma ise ka ehk olnud piisavalt avatud ja lapsemeelne, vaid pigem närviline ja blogis üldse nalja ei viska. Käisin õenässi blogi ka lugemas ja no seal saab kogu aeg nalja! Langesin kohe masendusse.

Päriselus muidugi on nalja nabani. Näiteks saab väga palju nalja siis, kui kuulda laulusõdest “I want to ride on a white horse” välja “I want to ride with the ufos”. Püüa sa sellises olukorras tõsist nägu säilitada!

Või kui sõber, keda kutsume siinkohal Dks, räägib sulle tõestisündinud loo, kuidas üks tema meeskolleeg, keda kutsume Aks, oli üle aasta tõsises suhtes naiskolleeg Bga, ise samal ajal nädalavahetusteti oma korteris grupiseksiorgiaid korraldates. Noh, Brasiilia värk, vabameelsed inimesed. Juhtus aga nii, et B ei teadnud asjast midagi, vaid kuulis lõpuks kõigest juhuslikult maja uksehoidja käest, mis A korteris nädavahetusteti toimub. B otsustas A maha jätta. Mõeldud-tehtud. Kõik olekski muidu olnud kena, kui A poleks mitte grupiseksiorgiatesse kaasanud oma inglise keele õpilasi (tegevus toimub ühes inglise keelt õpetavas keeltekoolis). Noh, see muidugi oligi kena ega häirinud A ülemusi põrmugi. A sai kinga alles peale seda, kui üks alaealine meesõpilane peale lahkuminekut B aadressil tunnis rõlge märkuse tegi. B hakkas nutma, A aga andis poisile, kes ühtlasi oli ka üks tema voodipartneritest, kõigi ees peksa.
Hea küll, võib-olla see ei tundu teile eriti naljakas, aga minu meelest on see lugu küll parajalt humoorikas.
Hämmastav riik see Brasiilia ikka.

Hämmastav on ka, et ootamatult on taas saabunud talv! Täna pole päikest ja hetkel mulle tundub, et peaks vist sokid jalga tõmbama. Tunnen end umbes sama petetuna, kui kaks aastat (issake, sellest ongi juba kaks aastat möödas. KAKS aastat!) tagasi talv Buenos Airesesse jõudis. Toona kuulus tervelt kuu jooksul minu igapäevamenüüsse kuum piim Vana Tallinnaga. Uskumatu, et minust selle kuu jooksul alkohoolikut ei saanud!

P.S. Kena laulupidu ka!

Verevi tissimiss ja meediaõpe

No jälle käisin ajalehti lugemas (aga see on kõik Triinu süü, sest ta ütles, et ma olla olnud staar mingis ristsõnas ja ma tahtsin näha, kas see ristsõna on ka netis olemas ja enda üle natuke naerda). Igatahes on EEs Kaido Ulejev kirjutanud arvamusloo, kus muuhulgas ütleb järgmist:

Andku kristlased mulle siinkohal andeks, aga meediaõpetust on selle sajandi noorel vaat et rohkem vaja kui jumalasõna. Kui ikka tütarlastel on selge ettekujutus, mis elu võivad hakata elama neist tehtud tissimissi pildid meediasse sattununa, siis hoiab see ehk paljudel pea selge. Või vähemasti nende sõpradel.

Mina, kes ma sellest Verevi tissimissist kuulsin esmakordselt sellest loost (no tõesti ei loe ajalehti, andke andeks…), olen Kaidoga nõus ja olen juba aastaid arvanud, et koolid võiksid õpilastele pakkuda ka meediaõpetust, mistõttu sai kunagi koos sõpradega püsti pandud ka organisatsioon Noorte Meediakubi.

Meediaõpet on koolidesse vaja. Ma ei pea siinkohal silmas, et meediaõpe peaks keskenduma õpetamisele, kuidas kirjutada uudiseid, vaid tahan öelda, et meediaõpe peaks eelkõige andma noortele arusaamise, mis imeloom see meedia õieti on, kuidas teda tarbida ja ehk ka kuidas meedias osaleda.

Kuigi keegi kommentaatoritest kipub arvama, et kondoomide ja meedia kasutamist võiksid õpetada kodus vanemad, jään ma pisut eriarvamusele. OK, kondoomidest võiksid tõesti (lisaks koolile ka) vanemad rääkida, aga meediaga on tihtilugu seis selline, et vanemad ise ei oska lastele piisavalt infot anda. Kuidas õpetab meediakasutust oma lapsele inimene, kes ise tarbib ainult näiteks portaali Elu24? Kas nad oskavad oma lapsele seletada, et vaata, kui sa paned enda kohta ükskõik missugust infot internetti, võidakse seda sinu vastu ära kasutada? Või et Postimehes ilmunud uudis on tõsiseltvõetavam kui Kroonika oma ja miks see nõnda on? Või miks Vikipeedia ei pruugi olla usaldusväärne allikas, aga Riigi Teataja on?

Nagu üks kommenaatoritest vihjab, on Birgit pärit perekonnast, kus tema kasvatamisega eriti tegeletud pole. Kas Birgit ise on selles süüdi? Kas see siis automaatselt tähendab, et lastel, kellel pole hoolivaid vanemaid, polegi õigust saada korralikult haritud? Ma rõhutan siinkohal veelkord, et ma ei tea sellest Birgitist mitte midagi ja piiratud on minu teadmised ka Verevi tissimissi juhtumi kohta. Minu meelest on meil isegi põhiseaduses kehtestatud, et igaühel on õigus haridusele ja põhiharidust peavad pakkuma kohalikud omavalitsused ilma õppemaksuta (§ 37).

Ma ei tea, suurem osa meist pole ikkagi loomulikust intelligentsist nii arukad, et oskaksid kohe sünnist saati automaatselt vahet teha, kumb kanal on usaldusväärsem, kas Sirp või Õhtuleht. Meile ju koolis õpetati, mis vahe on Tammsaarel ja Kenderil, miks siis teadmised meediast peaks teisiti tulema?

Muide, tulles korraks tagasi kondoomide juurde. Ma usun, et ka seksuaalkasvatus peaks ka olema ikkagi osa kooliprogrammist, sest me ei oska arvatagi, kui paljud vanemad ei hari kodus oma lapsi selles küsimuses korralikult. Ma ei tea, kuidas uue põlvkonna vanematega lood on, aga minu põlvkonna vanematel oli koduse seksuaalkasvatuse andmisega ikka veel suhteliselt kehvasti, kuna seks kui selline oli ju teema, mida nõukogudemaal olemaski polnud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis HIV on meil Eestis ikkagi suhteliselt tõsine probleem ja osa sellest on kahtlemata mängida haridusel — kui inimest ei harita, et kondoomi nõudmine seksuaalvahekorras on enam kui mõistlik tegevus, siis ei tasuks ka imestada, kui suguhaigused kulutulena levivad.