Kirjastus Pegasus saatis t2na v2lja j2rgneva pressiteate.

Kirjastuselt Pegasus ilmus Liis Kängsepa uus raamat „Mina, Vandersell. Lõuna-Ameerika päevik“, mis räägib noore naise elust seljakotirändurina.

Pärast aastast vabatahtlikku tööd Argentina pealinna vaestegetos pöördus Liis tagasi Eestisse, kuid rõõmu asemel puges ligi hoopis masendus. Lisaks kõigele saabus majanduskriis, mis muutis tööpäevad majaduslehes ajakirjanik Kängsepa jaoks masendavate uudiste jadaks. Paljudele üllatuseks andis ta ühel päeval lahkumisavalduse, pakkis seljakoti ja asus rändama mööda Lõuna-Ameerikat.

„Millegipärast arvatakse, et vanderselli-elu nõuab tohutut julgust ja pealehakkamist. Eriti veel naistelt. Aga ma pole sellega päriselt nõus,“ kommenteerib Liis, kes on viimased seitse kuud elanud Rio de Janeiros ja enne seda rännanud nii Brasiilias, Boliivias, Tshiilis kui ka Argentinas.

Viimase aasta jooksul on ta oma teekonnal palju põnevat kogenud: tantsinud sambarütmide järgi Rio de Janeiros, käinud Boliivia pulmas ja sealsetel soolaväljadel, rääkimata külaskäigust San Pedro vanglasse ja matkast mööda Surmateed. Kas teadsite, et tänapäeval valivad rändurielu üha rohkem just naised? Kuidas rändurina majanduslikult hakkama saada? Millega seisab silmitsi üksinda kaugele maale seiklema läinud inimene? Liis püüab neile küsimustele raamatu veergudel vastuseid leida. Lisaks kirevaid peatükke Lõuna-Ameerika elust.

„Eks kõik, kes vandersellidena mööda maailma ringi seiklevad, tegelikult omamoodi põgenevad millegi eest,“ arvab raamatu autor. „Raamatust saab ilmselt vähemalt osalise vastuse ka küsimusele, miks mina põgenen.“

Raamat „Mina, vandersell“ kuulub Pegasuse uude reisijuttude sarja, mille esimene raamat „Aasia päevikud“ on raamatupoodides juba saadaval. Liis Kängsepa esimene raamat „Minu, Argentina“ ilmus aasta tagasi ja osutus lugejate seas väga menukaks.

Peale pikka vaikust on mul ka edastada uudiseid. Nimelt järgmise nädala lõpuks peaks raamatupoodides saadaval olema minu uus raamat “Mina, vandersell“. Hetkel on minu tupsuke veel trükikojas, kus talle antakse viimast lihvi, aga juba uue nädala alguses jõuab ta Pegasuse lattu ning sealt edasi juba poelettidele.

Ma arvan, et vanderselliraamat on tunduvalt parem kui “Minu Argentina“. Hakkasin Argentinat ükspäev üle lugema ja tundsin pisut piinlikkust. Aga mis tehtud, see tehtud ja tuleb õppida vigadest ning eluga edasi minna.

Vanderselliraamatu sisu kohta võin juba ette ära öelda, et juttu tuleb karmist kultuurišokist (seda peatükki tuli üldsuse huvides päris palju toimetada, hehe), elukaaslastest, tunnihotellidest, veidratest inimestest (kaasa arvatud Paul Oberschneiderist)… Brazilian waxist küll mitte, aga eks tulevaste võimalike raamatute jaoks tuleb ikka ka materjali jätta!

Niisiis, kuna Convivenil on vesi ahjus, on aeg selleks korraks annetuste kogumisele punkt panna või pigem loodetavasti teha vahekokkuvõte :)
Kahe kuuga olete te mul aidanud Convivenile koguda 750 USA dollarit. See on väga vinge summa ja ma tahaksin öelda suur aitäh kõigile, kes otse minu käest on raamatu ostnud ja muidu raha annetanud. Tänu teile peaks nüüd Conviveni köögi remont lõpetatud saama.
Kui on veel keegi, kes tunneb nüüd, et tahaks kangesti aidata, on tal aega minuga ühenduda teisipäeva, 11. novembri hommikuni. kangsepp ät gmail punkt com.

Niisiis, valminud on uus trükk raamatust “Minu Argentina”. Kellel on huvi minu käest otse soetada, võtke ühendust, et ma teaksin, palju endale raamatuid tellida. Tuletan meelde, et minu käest otse ostes toetate Centro Convivenit, kus ma aasta otsa tööd rabasin.

Üldiselt muidu liigun Diego Torrese ja töö-töö-töö lainel. Stiilinäide ka.

Ma usun, et parim kompliment mu raamatule on senini olnud paari inimese tõdemus, et raamat on poliitiliselt ebakorrektne. Ma küll muidugi ei kirjutanud meelega poliitiliselt ebakorrektselt, kuigi pean tunnistama, et (liigne) poliitiline korrektsus mulle lihtsalt ei meeldi tõesti. Ja väidetavalt olla naljakas kah. Niiet ma usun, et hoolimata (kustutatud turvapõhjustel) olen ma täitsa rahul. Kellel veel pole, aga tahab osta, siis teadke, et uus trükk peaks kohe varsti valmis saama :)

Muudel rinnetel: taas on tõestatud, et elu juhtub siis, kui sa oled parasjagu hõivatud muude plaanide tegemisega.

Kuna mul blogida pole aega, siis panen lihtsalt ühe pildi esitlusest, et te ka näeksite, mis toimus. Pildil olen mina ja Cordoba lumememm. Sepp pildistas.

Kordustrükk peaks homme trükikotta minema.

Jeesus, küll see kuulsuse elu on tempokas, pole aega blogidagi! Neljapäevasele raamatuesitlusele kogunes igatahes üle ootuste palju rahvast. Suur tänu kõigile, kes leidsid aega läbi tulla ja eriline tänu nendele inimestele, kes annetasid ka. Mingil hetkel ütles keegi mulle kõrva, et keegi olla kusagil rääkinud, et isegi Kivirähu esitlustele ei kogune tavaliselt nõnda palju inimesi. Ma ise arvan, et see on mingi linnalegend muidugi, aga samas jällegi lahe asi, mida rõhutada. Iseäranis, kuna Apollo eelmise nädala müügiedetabelis ongi minust eespool ainult Ivan Orav ja Juhan Viiding. Kes oleks võinud arvata, et minu nimi on kunagi koos selliste kuulsustega üldse mingis edetabelis kõrvuti!

Esitlusel luges Sven algatuseks katkendi raamatust ja pärast inimesed küsisid isegi küsimusi (Fred Jüssi küsis kohe mitu tükki), niiet ma usun, et argentiinalikult lõpuni planeerimata esitlus läks väga hästi korda. Kuigi jah, ehk venis natuke liiga pikaks. Aga üldiselt ma usun, et esimese raamatuesitluse kohta, kus ma üldse kunagi käinud olen, sujus kõik väga mõnusalt.

Reedel oli Rahva Raamatus Marjane Satrapi ja mul on senini ütlemata kahju, et ma ei saanud tema hilisemale loengule kuidagi minna. Rääkis väga mõnusalt, ostsin Persepolise, sain pühenduse ka sisse. Pärast kodus lugesin läbi. Väga mõnus.

Nädalavahetusel olid mul jällegi külas kaks argentiinlast, kellega sai ohtralt praktiseeritud keelt ja isegi mõned asjad juurde õpitud. Niiet nädalavahetus läks täie ette. Hääl on ka tagasi tulnud, nohu veel on.

Ahjaa, raamatust tuleb kordustrükk, niiet kui keegi kusagil mõnd viga silmas, võib teada anda, ehk saame ära parandada!

Üldiselt vanajumalal on ikka hea huumorisoon — homme on “Minu Argentina” esitlus, aga mida mul hetkel üldsegi ei ole, on loomulikult hääl! Niiet ilmselt etendan Epu küsimuste peale mõne kelmika pantomiimiharjutuse. Tulge ka minu üle naerma!

Sel pühapäeval kell 14.00 räägime Ingrid Peegiga Raadio2 saates “Reisipalavik” Argentinast. Ja tuletan meelde, et järgmisel neljapäeval on Viru Keskuse Rahva Raamatus esitlus ka.

Rääkisin mõned päevad tagasi Carmeni ja Valmiriga. Veider, kuidas ma seal olles olin Valmiri brasiilia aktsendiga nii harjunud, et ei pannud seda tähelegi. Nüüd uuesti rääkides hakkas kohe kõrva, kuidas ta räägib ikka eriti spets aktsendiga, aga väga nunnult. Kusjuures uskumatu, aga ma saan temast ikka peaaegu 100% aru, hoolimata sellest aktsendist ja valguse kiirusele lähenevast kõnekiirusest.
Üldse on Valmir ja Carmen mõlemad lihtsalt fantastilised inimesed. Ma ei tea, kuidas Valmir suudab aastast aastasse selle kõige sees töötada, üritades neid inimesi aidata ja nende elu paremaks muuta, saamata selle eest sisuliselt mingisugust tasu. Tema palk on 400 peesot kuus. Minu Euroopa Liidust saadud palk oli natuke alla 2000 peeso. Lisaks Convivenile aitab ta vanglas istuvatele noortele tegevust leida, et nad püüaksid tulevikus parema elu peale saada ja aitab väga-väga paljusid teisi Ciudad Ocultas.
Näiteks hiljuti leidsin Flickrist ühe tegelase fotod, kes on pildistanud Valget Elevanti, võtsin tüübiga ühendust ja küsisin, mida ta Ciudad Ocultas teeb ja kas ta ei tahaks äkki Valmiriga koostööd teha. Vastuse saamine võttis aega, aga selgus, et kutt juba töötab Valmiriga koos. Maailm on ikka väike küll :)

Carmen jällegi on üles kasvatanud viis last, hiljuti sai ta seitsmendat korda vanaemaks. Ta on Ciudad Ocultas elanud juba aastakümneid ja näinud, kuidas sellest lihtsalt vaesemate elanike naabruskonnast sai hirmutav geto. Kui enam kui kümmekond aastat tagasi võis tema väitel pühapäeviti tõsta oma laua tänavale ja süüa hommikust õues, naabritega sõbralikult vesteldes, maja uksed-aknad avatud, siis täna on see võimatu. Inimesed on asunud barrikaadidele, pea iga teine maja on narkootikumide müümise urgas, vägivald on suurenenud… Minu meelest on see kohutavalt kurb.
Sellest hoolimata on Carmen uskumatult elurõõmus ja vabatahtlikele otsekui ema eest. Teeb süüa, muretseb, kui oled haige ja elab kaasa sinu muredele-rõõmudele, kui sa ainult ise oled valmis neid jagama. Meie esimesed vestlused muidugi toimusid ainult sõnaraamatu vahendusel, tagantjärgi mõeldes on see tõesti omamoodi naljakas, kuidas ma alati enne alla kööki minekut võtsin näppu sõnaraamatu ja vaatasin järgi, kuidas on hispaania keeles näiteks küpsised, tolmulapp, prussakas või tee. Ja muidugi kuidas öelda: “Mul on vaja küpsiseid”. Sest viisakamateks vormideks polnud mul ilmselgelt oskusi :)

Inimesed, kes ostavad raamatu otse minu käest, toetavad ka Convivenit, kuna sellele hinnale, millega kirjastusest raamatuid ostan, kirjutan natuke juurde ja saadan vahe Valmirile, et nad saaksid selle panna kas köögiremondi fondi või kuhugi mujale. Raha on seal majas alati vaja, seda ei ole mitte kunagi. Kahju, kuidas nii paljud head projektid jäävad neil tegemata ainult seetõttu, et raha pole…

Ei saa ma ikka veel ei üle ega ümber “Minu Argentinast”. Vaatasin, et Petrone Prindi kodulehele on raamat jõudnud ilmunud kirjanduse rubriiki, mõned lõigud kah ilusti juures. Pilgu peale saab visata siin.

Nägin eile lõpuks ka ise esimest korda ära, kui vastu ööd koputati häbeliku moosivarga ilmega mu magamistoa uksele ja teatati: “Ma ühe ikka ostsin ära…”
Lõpptulemus mulle täitsa meeldib ja kuna käisin raamatupoe kohvikus intervjuud tegemas, siis võin rahuliku südamega öelda, et Viru Keskuse Rahva Raamatus on ilusti kohe esimesel laual olemas koos teiste “Minu…” sarja asjadega :) Panin Penu raamatuga kõrvuti ka ja täitsa kenad on nad seal kahekesi koos, hihi. Epu raamatute kujundus on ju lihtsalt täiesti teisest ooperist.