Ma võiksin kirjutada öisest bussireisist läbi Põhjatsooni või Curitibast või Ilha Grandest või Florianopolisest, aga mul pole selleks kõigeks praegu aega. Sorry, sõbrad, aga järgmine kord kuulete te minust ilmselt juba Eestis.
Count down on alanud, jäänud on täpselt kaks nädalat sellel mandril.
Mul pole aega blogida, sest ma olen juba neljapäevast saati meeletu kiirusega edasi-tagasi siblinud. Lisaks olen ma juba neljapäevast saati pidevalt kerges vines — mis teha, veini liiga kallis hind (seega selle mittetarbimine) Brasiilias on teinud oma töö ning praegu on neljapäevast alates olnud taksiks umbes pudel päevas. Jah, ma viibin Buenos Aireses, kus heteromehed üksteist musitavad ning naistele tänaval komplimente järele hõiguvad. Minu tuleku auks korraldasid metrootöötajad kohe kaks streiki, et ma ikka aru saaks, kui väga nad mind armstavad. Nii neljapäeval kui teisipäeval metroo ei töötanud.
Varsti hakkan tagasi põhja poole liikuma. Kombinatsioon odavatest headest veinidest ja imeilusatest nahast käekottidest on suhteliselt ebatervislik nii minu kehale ja vaimule kui minu rahakotile. Homme stardin Brasiilia suunas. Stay tuned.
Tamaaral on täna hea tuju, pugiseb teine rõõmsalt toanurgas. Muidugi, eks tuleb temast aru saada, kuid kestnud vangistus kapipõhjas saab täna läbi! Ees ootab Sao Paulo, seejärel Buenos Aires ja siis juba Lõuna-Brasiilia avarused. Rääkimata sellest, et ega reis üle ookeani pole enam samuti mägede taga. Tamaara on igatahes juba üsna elevil.
Riosse tagasi jõuame me loodetavasti novembri lõpus, seni aga võite kuulata laulu “Teresa da praia”, mis kõneleb ühest kastanipruunide juuste ja rohekate silmadega daamist, kellel suu juures sünnimärk ning kes rannal meeste päid segi ajab.
Peale pikka vaikust on mul ka edastada uudiseid. Nimelt järgmise nädala lõpuks peaks raamatupoodides saadaval olema minu uus raamat “Mina, vandersell“. Hetkel on minu tupsuke veel trükikojas, kus talle antakse viimast lihvi, aga juba uue nädala alguses jõuab ta Pegasuse lattu ning sealt edasi juba poelettidele.
Ma arvan, et vanderselliraamat on tunduvalt parem kui “Minu Argentina“. Hakkasin Argentinat ükspäev üle lugema ja tundsin pisut piinlikkust. Aga mis tehtud, see tehtud ja tuleb õppida vigadest ning eluga edasi minna.
Vanderselliraamatu sisu kohta võin juba ette ära öelda, et juttu tuleb karmist kultuurišokist (seda peatükki tuli üldsuse huvides päris palju toimetada, hehe), elukaaslastest, tunnihotellidest, veidratest inimestest (kaasa arvatud Paul Oberschneiderist)… Brazilian waxist küll mitte, aga eks tulevaste võimalike raamatute jaoks tuleb ikka ka materjali jätta!
Hoolimata kõrvetavast päikesest — või äkki just seetõttu? — olen mina külmetanud ja vedelen voodis selle asemel, et rannas päevitada. Kirjutan sellest, sest kurguvalu ja nohu viisid mind apteeki, kus mulle esimese asjana taheti toppida antibiootikume.
“Ei, ma ei taha antibiotse,” olin konkreetne.
“Aga need toimivad kiiremini kui teised rohud!” oli tütarlaps leti taga segaduses.
Ka üks sõber ütles minu haigusest kuuldes, et kui ikka kurk valutab, oleks pidanud antibiotse võtma. Juba Argentinas oli minu meelest imelik, et antibiootikumid on vabalt käsimüügis saadaval. Mitte kõik muidugi, aga mingi osa. Eestis ma küll ei tea, et saaks vabalt antibiotse osta apteegist ilma retseptita. Üldse on igasugused terviseküsimused brasiillastele omamoodi kinnismõtteks. Näiteks sama sõber teatas väga konkreetselt, et ta lohistab mind karvupidi homme arsti juurde, kui ma ei parane. Mina jällegi ei saanud aru, miks peab mingi tühise külmetuse pärast, mis kestab ilmselt vaid paar päeva, arsti juurde minema. See oli ju juba eile täiesti etteaimatav, et mul täna häält ei ole. Alati juhtub nii, milleks tühjast tüli teha…
Aga siin, mulle tundub, et neile kohe meeldib arsti juures käia igasugu erinevate probleemidega ja lasta ennast uurida, et ega jumala pärast midagi valesti ei ole. Või kui ei räägita arstidest, siis ikka uuritakse, kas sa sööd korralikult ja magad jne. Korralik toit on muidugi riis ja oad, sellest ei saa üle ega ümber. Juurviljad nii väga korralik söök ei ole, hehe.
Nädalavahetusel olin Ilha do Governadoril, külas Lainel, Rital ja nende perekonnal. Väga tore oli :)
Keegi on eile jõudnud siia blogisse otsisõnaga “mate valmistamine”, seega vaatasin isegi huvi pärast, et mis siis guuglist ka tuleb, kui otsida, kuidas matet valmistada.
Tulemus on ausalt öeldes niru (ehk kehv. Mitte segi ajada pr ET-ga [kellelt, muide, pole ammu ühtegi postkaarti saabunud]). Hea küll, võiks muidugi ka hullem olla, aga näiteks Vikipeedia artikli osa mate valmistamisest on küll kokku kirjutanud inimene, kes pole ilmselgelt kunagi selle osaga Ladina-Ameerikast, kus matet juuakse, kokku puutunud.
Niisiis ehk oleks aeg meelde tuletada ka siinsetele lugejatele, kuidas matet valmistatakse :)
Põhimõtteliselt tuleb võtta kõrvits või muu matejoomiseks sobilik anum, kuhu panna 2/3 osas matet, raputada seda natuke (nõnda, et puru oleks umbes 45-kraadise nurga all) ja susata sisse bombilla (kõrs). Heidi Vihma jutt sellest, et kõrrega matejoomine on moest läinud, on samuti täielik jama (ok, artikkel pärineb aastast 2003). Korralikud matejoodikud joovad matet loomulikult bombillaga, selles pole küsimustki.
Purule valatakse peale 80-kraadine vesi ja jooma hakatakse matet kohe, kui vesi on topsi valatud. Miks? Sest muidu läheb jook lihtsalt liiga kangeks ja seda pole võimalik enam juua. Miks 80-kraadine vesi? Sest metallkõrs läheb muidu liiga kuumaks ja põletab keele ära.
Igasugused jutud sellest, nagu oleks korralik matevalmistamine seotud lusikatäie teepuruga tassi kohta, pole samuti õiged. Nagu ka õpetus: “Lase umbes viis minutit tassis tõmmata. Joo spetsiaalse kõrre kaudu, mis filtreerib settinud teelehti.”
Tänapäeval ei jooda matet ainult kõrvitsast või puidust anumast, minul näiteks on Eestis üks keraamiline tops (vaata fotot) ja ühe ostsin just paar nädalat tagasi juurde. Ja mina ütleksin, et põhimõtteliselt võib ka tavalisse tassi teha, kui ainult bombilla käepärast on.
Matet saab juua ka külmalt, siis kutsutakse jooki Terereks. Võta termos, pane sisse jääkuubikud ja veega segatud apelsini- või sidrunimahl, matepuru topsi, kõrs sisse ja külm mahl peale. Päris mõnus, mulle maitseb. Võib teha ka tavalise külma veega, aga see mulle endale nii väga mokkamööda pole.
Matest olen ise korra pikemalt kirjutanud siin.
Muidu soovin kauneid lihavõtteid kõigile!
Üks Eesti aukonsulitest Brasiilias, trendikas rõivatööstur Oskar Metsavaht on ühes intervjuus kunagi öelnud, et Brasiiliasse tulnud inimene muutub brasiillaseks umbes kolme aastaga. Ma ei tea, kas tal on just aastate suhtes õigus, aga kui ma kohtun siin elavate eestlastega, on mul alati tunne, et nad näevad oma vanusest tunduvalt nooremad välja ja on kuidagi muretumad kui inimesed Eestis. Nagu ma juba varem olen kahtlustanud, ilmselt on lihtsalt raske masendusse sattuda, kui päike sulle pidevalt lagipähe särab.
Erandiks pole ka Eesti aupeakonsul Jüri Saukas, kellega täna lõunstamas käisin. Saukas saab varsti 70, aga välja näeb küll vähemalt kümme aastat noorem. Juhib endiselt oma ettevõttet Cimcorp, mis annab tööd umbes 170le inimesele ning mille käive on enam kui 100 mln kr aastas.
“Ega kõik need eestlased siin on parajalt tropikaliseerunud,” ütles ta täna mulle, kui parasjagu kala nosisime. Kuigi “eestlasi” on arvatavalt Brasiilias umbes paarituhande ringis, räägib meie keelt Sao Paulos umbes kümmekond inimest. Kaks neist on minu head sõbrad Triinu ja Erik, kes on n-ö uue põlvkonna eestlased Brasiilias. Eesti passe on Brasiilias välja antud Saukase sõnul kolmesaja ringis, suurem osa neist muidugi on tahtnud eesti passi, kuna kuulume nüüd Euroopa Liitu. Argentinas on muidugi sama seis, et need noored “eestlased”, kellel on sinine (vabandust, roosa) pass, on selle endale võtnud vaid seetõttu, et see võimaldab neil kergemini Euroopasse tööle saada.
Saukas elab Brasiilias juba oma 65 aastat, kuid tema eesti keel on sellest hoolimata väga kobe. Muidugi räägib ta aktsendiga ja mõnikord kasutab natuke veidraid sõnu, kuid arvestades seda, et ta praktiliselt polegi Eestis elanud, on tema eesti keel ikka väga-väga hea.
Tahtsin teile panna siia video Re:Jazzi laulust “Happiness”, aga kahjuks ei leidnud seda juutuubist. Üldiselt elu on happy-happy-joy-joy.
Mõned päevad tagasi jõudsin tagasi Sao Paulosse, kust jaanuari alguses lahkusin Boliivia suunas. Esialgne mõte oli sõita bussidega Buenos Airesest põhja, aga muutsin plaani, kuna olen reisimisest väsinud. Ei jaksa enam, tahaks asjad Tamaarast välja võtta ja riiulile asetada. Tahaks kööki, kus saaks süüa teha. Tahaks isegi vahelduseks nõusid pesta, hehe. Nüüd istun T korteris, tipsid on nädalavahetuseks ära sõitnud ja mina naudin seda, et ma olen täiesti üksinda ja mitte keegi ei torma uksest sisse-välja, otsimaks midagi oma seljakotist.
Viimastel päevadel Buenos Aireses taipasin, et taaskord pole ma eriti fotosid teinud sellest imelisest linnast. Miks? Sest BAst on tegelikult saanud mulle teine kodu. Ja kodust inimesed vist üleüldiselt ei tee väga pilte. Kui palju tallinlastel näiteks Tallinnast fotosid on? Mul pole peaaegu üldse, sest Tallinn on ju tavaline elukeskkond mu jaoks.
Igatahes kui aasta tagasi lennukirattad Ezeizas asfalsilt lahti tõukusid, mõtlesin, et ei tea, kas üldse kunagi veel näen seda linna. Nüüd ma tean, et kindlasti jõuan sinna taas tagasi. Millal, seda ma muidugi veel ei tea, aga võib-olla see ongi elu üks väikestest võludest, et kunagi ei tea täpselt, mis järgmisena juhtub.
Ja nüüd ma hakkan tööle, sest mitu lugu ootavad järjekorras ja vaja kiiremas korras valmis kribada. Kui aega saan, hakkan uusi pilte ka panema üles, vahepeal on ju käidud Tshiilis ja Argentinas.
Eile ilmus Ekspressis väike kirjatükk, lugeda saab siit. Panin mõned uued fotod üles, vaadata saab siit.
Ja siis esinesin täna ka raadios, kuulata saab siit, 12.45 olin mina eetris.
Märkamatult olen juba jupp aega BAs passinud, aeg kuidagi lendab siin eriti kiiresti ja lisaks kõigele on BA linn, kuhu on imeliselt kerge toppama jääda. Järgmisel nädalal on vast aeg edasi liikuda.
Aa, käisin kinos ka. Argentina film “Rodney” on lihtsalt täiesti uskumatult halb. Kinost väljudes mõtlesin, et ma vist olen ikka imelik inimene — suurem osa argentina filme on tegelikult suhteliselt kehvad, aga ikkagi ma vaatan neid. Õnneks mõned väga mõnusad juhtuvad ikka ka sekka :) A “Rodney” oli nii õudne, et ma ei hakka isegi linki panema.
Jätkan lainel üks argentina film päevas hoiab doktori eemal. Vmt. Igatahes käisin eile taas kinos vaatamas uusimat argentina filmi “Musica en espera”, kus peaosa mängib üks minu — ja ka argentina rahva — lemmikutest Diego Peretti, kes on eelkõige muidugi tuntud oma nina poolest.
Film oli natuke hollivuudikas, selline totaalne chick-flick, aga mulle täitsa meeldis. Lugu räägib pangalaenuga kimpus olevast muusikust, kellele pakutakse kirjutada muusika ühele uuele filmile. Tasu päästaks otseloomulikult majast väljatõstmisest. Mees on inspiratsiooniga hädas seni, kuni helistab oma panka, tühistamaks kokkulepitud kohtumist ja kuuleb ootemuusikat, mis teda inspireerib. Kahjuks kuuleb ta muusikat ainult paari sekundi jooksul, kuid tormab peale seda panka, kus kohtab kauni viimase piiri peal raseda naisega ja tema emaga, kes ootamatult Hispaaniast külla on sõitnud. Ema ei tea, et tütar on raseduse algusest peale olnud üksinda ja seega satub muusik ootamatult mängima peagi sündiva lapse isa, nõustudes rolliga vaid juhul, kui saab uuesti kuulata ootemuusikat. Kahjuks on pangas 200 telefoni ja neil kõigil on erinev ootemuusika.
Ühesõnaga, natuke liiga läila, oleks film olnud inglise keeles, poleks ta ilmselt üldse mainimst väärt. Aga mis kõige olulisem! Sain endale taas õlale patsutada tubli töö eest, kuna ma sain kõigest aru! Imeline, tundub, et hispaania keel on tõesti tublisti arenenud, mis teeb mulle suurt rõõmu. Kahjuks muidugi ma ei usu, et minu hispaania keel saavutab kunagi sama taseme kui minu inglise keel, aga hetkel on ta kindlasti parem kui minu soome keel.
Eelmisel nädalal käisin korra ka hispaania keele tunnis, kuna mu õpetaja Sonia on lihtsalt väga lahe mimm ja teiseks tahtsin lõpuks ometi saada selgeks laused “ma oleksin tulnud, kui oleksin teadnud” ja “sa poleks pidanud seda tegema”, “kui ma oleksin rikas nagu troll päästaksin eesti majanduse” jne. Ühesõnaga, subjuntivo del imperfecto+muud rõlgused.
Tunnis sain muidugi teada, et olen endiselt hispaania keeles totaalne hälvik, kuna selgus, et olen pidevalt valesti kasutanud ühte täiesti igapäevast asja sel lihtsal põhjusel, et keegi pole mulle kunagi öelnud, kuidas asjad tegelikult käivad. Egas’ midagi, tuleb ümber õppida…
Vaadake “Musica en espera” treilerit ka.
|
