No quieren casar conmigo

Ükspäev arutasime Guillega, et ei tea küll, mis on juhtunud Buenos Airese taksojuhtidega — viimasel ajal pole nad enam üldse nii jutukad kui vanasti.

Mina näiteks olen eriliselt pettunud, kuna mulle pole üldsegi tehtud abieluettepanekuid! Kinno ja restorani on ka ainult korra kutsutud. Kas tõesti on minu ilu vähem kui aastaga nii palju tuhmunud? Guille arvas selle peale, et ilmselt on asi hoopis lihtsam — mu hispaania keele aktsent on liiga hea ja nad ei saa esimese hooga aru, et ma olen mingi mõttetu gringa. Ja kohalikega pole üldse mõtetki rääkida nende silmade ilust ja novio olemasolust.
“Aga üldiselt ma olen ka märganud, et taksojuhid pole nii jutukad kui vanasti,” tunnistas Guille siiski, “ju vist on majanduskriis nende meeli niivõrd morjendanud, et pole tuju lobiseda.”
Muidugi ega ma pole viimasel ajal nii palju taksoga sõitnud kui eelmisel korral BAs viibides. Olen ju siiski töötu näljarott.

Eile käisin ajaloos teistkordselt Argentinas kinos vaatamas argentina filmi. Esimene film, mida ma siin kinos nägin oli “XXY”, mida vist näidati hiljem ka PÖFFil. Igatahes julgeksin seda kindlasti soovitada. Filmi, mida nägin eile aga eriti ei soovitaks :) Käisime vaatamas linateost “Historias extraordinarias”, mis kestis koos vaheaegadega umbes viis tundi.
Mulle tundub, et lugupeetud rezhissööril tuli lihtsalt peale suurusehullustus ja mõtles, et davai, teeme ühe jube aeglase filmi kolme erineva looga, mis omavahel üldse seotud pole. Ja sündiski “Historias extraordinarias”. Seega soovitaksin hoiduda.
Positiivse poole pealt: toolid olid mugavad ja sai mõnusalt silma looja lasta (polegi ammu kinos maganud) ning hispaania keelest oli isegi täitsa võimalik aru saada.

Ciao ÄP!

Äripäeva blogis ilmus täna viimane postitus ning nüüd on siis selleks korraks enam-vähem kõik sidemed selle ettevõttega katkenud. Sõbrad muidugi jäävad, ärge lootkegi must lahti saada ;) Aga stabiilset sissetulekut mul enam pole, nii et majanduskriis on jõudnud ka minu õuele, hehe.

Seega istungi Buenos Aireses, Clarisa korteris ja mõtlen, mis edasi. Kuhu nüüd ja millal? Plaan on iseenesest endine — järgmisel nädalal peaks Tamaara taas selga võtma ja hakkama põhjapoole liikuma, kus ootavad taas Brasiilia avarused ja üks keel, mida ma veel eriti ei räägi.

Muidu on Argentinas lõbu laialt. Alles mõned päevad tagasi demos üks tuttav sisemaal tehtud fotosid, kus peal lehmaskelett ja ülal loosung “Cristina, kas me selleks sind valisime?”. Parlamendivalimised ilmselt toimuvad juunis, mitte oktoobris, nagu esialgu plaanis. Kauplusi pannakse kinni ja restoranid on tühjad.

Mis teil põnevat teoksil?

El cambio

Mulle meeldib, kuidas aastaajad vahelduvad. Argentinas hakkab praegu sügis tulema, kuigi ilma järgi sellest veel muidugi aru ei saa, sügise ligihiilimist võib tunnetada ainult selle järgi, et täna öösel mindi üle talveajale ehk keerati kellasid tunni võrra tagasi.

Keegi kommenteeris eile või täna, et mu viimane aasta on olnud suhteliselt tormiline. Mul ei jäänud üle muud, kui teda parandada — viimased kaks aastat on olnud suhteliselt tormilised, täielikud ameerika mäed, tõesõna. Üks sõber kirjutas mõned päevad tagasi, et tema käest aeg-ajalt küsitakse, kuidas mul läheb ja ta peab tunnistama, et tema arvates ma olen hetkel üsna rõõmus ja roosa.

Nii ongi. On olnud hullumeelsed kaks aastat (saabusin esimest korda Argentinasse umbes täpselt kaks aastat tagasi), aga hetkel olen ma tõesti eluga suhteliselt rahul. Olge teie ka — Eestisse jõuab varsti kevad :)

Võib-olla on mul elus ka viimased kaks aastat toimunud aastaaegade vaheldumine. Ma ei tea, ei oska öelda. Aga viimase kahe aastaga toimunud muutus ausalt öeldes täitsa meeldib mulle.

P.S. Kuna kolmapäeval ilmub ÄPs viimane blogisissekanne selleks korraks, otsustasin ka natuke seksikamal teemal kirjutada. Minge siis ja lugege kunstrindade panusest Argentina SKPsse.

Noticias

Buenas boludos, que hacen?
Põhimõtteliselt on mul hea uudis ja halb uudis. Hea uudis on, et suure tõenäosusega muutub see blogi siin varsti taas pisut elavamaks, sest halb uudis on, et ÄP paneb mu blogi järgmisel nädalal kinni. Kahju, aga mis seal ikka.

Hea uudis on veel, et olen taas ära vaadanud mõned argentina filmid (“Lluvia” ja “Una novia errante”). Neist “Lluvia” (vihm) oli visuaalselt ilus vaadata ja sisu oli tegelikult ka täitsa huvitav, kuigi film on üsna aeglane, mis tähendab, et me ei suutnud seda korralikult nautida, kuna olime kõik pisut väsinud. Kusjuures ma tahtsin juba eelmisel aastal tegelikult seda filmi näha, see jooksis parasjagu kinodes, kui ma Argentinast lahkusin.

“Una novia errante” aga oli selline tüüpiline argentina film, mis algas kusagilt, kulges mõnda aega ja siis lambist lõppes ära. Vahele palju kandvaid (khm-khm) pause ning looduspilte. Pärast arutasime, et võib-olla pole me lihtsalt piisavalt intelligentsed sellise kinokunsti austamiseks. Noh, mina vähemalt ei jäänud filmi ajal magama, nagu mõned teised kodanikud. Ju ma olen harjunud eesti filmidega, mis on tihti umbes samasugused.

Hea poole pealt võiks mainida, et näitlejad rääkisid mõistliku kiirusega ja oli isegi võimalik aru saada, millest jutt käis. Tuletan meelde, et enamasti räägivad argentiinlased umbes valguse kiirusele läheneva kiirusega (ausalt, Vilma Kukruse mõju minu noorele elule on vist olnud suurem kui mulle meeldiks) ning kohati ei saa isegi argentiinlased aru, mida kuradit öelda üritatakse. Väidetavalt :)

Negatiivsete uudiste poolelt võiks veel tunda kaasa minu rahakotile, mis on viimastel nädalatel Musimundos (kohalik muusika-, tehnika- ja filmipood) kõvasti vatti saanud. Aga ma ei suuda teha teistkordselt seda viga, et hakkan Eestis kahetsema, et ei ostnud rohkem filme kaasa.

Mi Buenos Aires querido

Veider on taas BAs olla, kuigi mõte saabumisest erutas mind niivõrd, et nägin juba kaks ööd enne siia jõudmist unes, kuidas ostsin endale Guia T ja kaklesin taksojuhiga, kes üritas mind tõmmata.

Saabumine BAsse oli samuti omamoodi humoorikas. Ristisin reisi nimega Põrgubuss 2. Põrgubuss 1 auväärset nimetust kannab buss, mis viis mind Santa Cruzist 27 tundi Saltasse samal ajal, kui mul oli mõnusalt meeldiv toidumürgitus. Igatahes Põrgubussil number 2 võttis Mendozast BAsse jõudmine aega umbes 17 tundi ning pardal olid tal teenindajateks meeldivad argentiinlastest meesterahvad, kelle igapäevaseks meelishetkeks on jõudemonstratsioon gringadest turistide üle. Pidasime nendega maha mitu jõulist võitlust teemadel “meie firma bussides ei tohi tenniseid jalast võtta, vaid peab 20 tundi istuma tikksirge seljaga oma koha peal, ilma end kordagi liigutamata ja lisaks ei anna me teile ka lubatud õhtusööki.”

Kui oled juba ühe öö bussis mahakonutanud, ei tee sellised võitlused sind just palju rõõmsamaks. Seda eriti, kui taustal mängib film “James Mono”, mis räägib salaagendist, kes on juhtumisi gorilla mitte inimene. Ma arvan, et tsitaat “Aga Mickey (ehk siis peaosaline, kes on ahv) oli su paarimees salaluurepäevilt!” jääb mulle suhteliselt pikaks ajaks meelde.

Aga BA on ikka endine vist. Jalutasin täna Palermo Viejos ja päris mõnus oli :)

No pude salir…

Kõige lihtsam viis välitmaks teistega väljaminemist on panna arvuti laadima pistikupesasse, kus voolu ei ole ja samas jätta lugu salvestamata ning siis ropendada kõva häälega, kui masin end lambist välja lülitab ja kogu lugu tuleb uuesti kirjutada. Testitud.

Muidu on endiselt chill, Tshiili tundub internetinduse poole pealt olevat suhteliselt kenasti arenenud, seega viskan siin vahelduva eduga Boliivias tehtud fotosid üles ja neid on ikka uskumatult palju saanud. Peaks vist vähem kaameraga vehkima, kõvaketas saab varsti täis…

Ükspäev kelkisin siin, et jäin deidile viis mintsi hiljaks, sest meenus, et saab tuludeklaratsiooni esitada ja klikkisin siis kiirelt paar korda ning esitasin ära. Üks ameeriklane arvas seepeale, et ta elab täiesti vales riigis ja põhimõtteliselt jäi mul ainult üle temaga nõus olla. Mulle see e-riigi värk ikka hullult meeldib.

Homme peaks Valparaisost edasi liikuma, aga hetkel pole õrna aimugi, kuhu suunas. Küll varsti selgub :)

Bienvenidos a Chile

Üldiselt on suhtliselt raske blogida, kui internetti praktiliselt pole ja aega ka mitte. Uskumatu, kui palju aega reisimine võtab! Ja kui siis veel juurde arvestada, et enamasti olen ma internetti kasutades tööhoos, saabki tulemuseks ühe suhteliselt surnud bloginässaka. Igatahes käib suurem action ÄP blogis, mida kaks korda nädalas uuendan. Nii et bukkmarkige endale hoopis see ja käige seda lugemas.

Vahepeal käisin korra tiiru Argentinas, eile jõudsin Santiagosse, mis on teatavasti Tshiili pealinn. Kauaks siia jään, pole hetkel veel päris täpselt teada. Kuna üldiselt on ametlikult minu uueks hobiks Argentina piiriületustemplite kogumine, siis ilmselt millalgi varsti naasen taas sinna. Uskumatu, kuidas paljud asjad ikka ununevad. Näiteks, kuidas argentiinlased üritavad sind igal võimalikul juhul tõmmata, kui sa pole kohalik. Või kuidas mehed sind avalikult tänaval hindavad, isegi, kui nad on koos oma abikaasadega. Ja veel igasugu muud asjad muidugi ka.

Peale enam kui kuuajalist peatumist sõprade pool olen nüüd tagasi hostelielus. Näis, mis saab. Loodetavasti saab olema tore.

Muide, nagu üks sõber Facebookis sõnumi sai, on täna (15. veebruaril) ajakirjanike kallistamise päev. Nii et kallistage ajakirjanikke!

Odio TAM

K6ik hakkas allam2ge minema eile hommikul, kui meile TAMist helistati ja 8eldi, et meie esmasp2evahommikune lend Tarijasse, mis on Argentina piiri 22res, on tyhistatud. Seega veetsime terve p2eva, yritades v2lja m6elda, mis edasi saab. Nyyd oleme Santa Cruzis, kuhu me ei tahtnud tulla ja l6ppeks on Argentinasse j6udmine meile juba v2ga kalliks maksma l2inud. Ja me oleme endiselt 24 tunni kaugusel Saltast!!

Muide, positiivse poole pealt v6iksin k6igile, kes kunagi La Pazis 88maja otsivad, soovitada hotelli nimega Rosario, kus teenindus on uskumatult hea ja wifi t88tab Boliivia kohta suhteliselt pandavalt. Muide, sealsed t88tajad on t2iesti h2mmastavad ja valmis igasuguseid probleeme lahendama. T6esti soovitan, asukoht on ka hea.

Tervitused Coroicost

T2na s6itsin ma jalgrattaga alla maailma k6ige ohtlikuma maantee nime kandvast teest ning j2in edukalt ellu.

Eile k2isin ma vaatamas maailma yhte veidramat vanglat. Homme l2hen ilmselt dzunglisse.

Panin m6ned pildid ka yles ja olen kirjutanud m6ned lood 2P blogisse. Kuidas teil l2heb ka?

No che Guevara

Eile käisime vaatamas filmi “Che. El Argentino” (ingl k peaks olema “Che: Part One”) ja no mis ma oskan öelda. Positiivse poole pealt võiks välja tuua, et ma sain peaaegu kõigest aru. Ehk siis hispaania keelega peaks enam-vähem oki-doki olema. Kahjuks rohkem positiivsust filmis polnudki, sest… Teate, isegi minul on parem argentiina aktsent kui Benicio del Torol, kes Ernesto osa mängis. Ma ei mõista, kuidas ta Cannes’s sai selle osa eest parima meesnäitleja preemia võita! Ühesõnaga, ma olin enam kui ärritunud ja võin kihla vedada, et üheltki argentiinlaselt te selle filmi kohta küll häid sõnu ei kuule. Sest nagu ütles hiljem G: “Kõik ülejäänud kasutasid sõna “che” rohkem kui Che ise.”

Kui te veel ei teadnud, siis Ernesto Guevara sai hüüdnime “Che” oma tugeva argentiina aktsendi ja parasiitsõna “che” ohtra kasutamise tõttu. Seega no andke andeks, kuidas ma saan tõsiselt võtta filmi, kus Ernesto ei räägi üldse argentiina aktsendiga ja kasutab sõna “che” väga puiselt. Kahtlustan, et Cannes’i žüriis polnud hispaania keelt hästi valdavaid inimesi.
Gael Garcia Bernalile oli “Mootorratta päevikutes” ikka vähemalt aktsent selgeks õpetatud…

Lisaks sellele oli film kohutavalt igav. Võib muidugi olla, et see polnud tütarlastele mõeldud, aga E arvas ka, et film oli saast ja tema on ometigi mees.

Muidu sajab vihma ja üritan pilte üles panna. Uyuni oli võimas, sellest aga ehk kunagi hiljem.