Peale Ushuaiat viib teekond meid G-ga El Calafatesse, Argentina kõige kallimasse piirkonda, kus kohalikus rahvuspargis saab vaadata suuri jääliustikke.

Lennujaamas korjab meid peale taksojuht Mario, kes pärit Buenos Airesest, kuid elab juba viimased kümmekond aastat El Calafates. „Tead ma ei suuda enam üle kahe päeva Buenos Aireses ollagi,“ ütleb ta energiliselt, „kogu see lärm ja närvilised inimesed, hullumeelsest liiklusest rääkimata. Ei-ei, ei taha enam. Ma olin varem Calafates puhkusel käinud ja kuidagi istus see elu siin, nii pakkisingi naised-lapsed ja kolisin siia. Kuigi jah, üks tütar mul elab Buenos Aireses. Tal seal perekond ja lapsed ja kõik,“ tutvustab Mario oma elulugu.

„Näe vaata paremale, seal on Argentina järv, kas pole kaunis,“ õhkab Mario, kes ilmselgelt on armunud El Calafatesse ja selle ümbrusesse. „See on Argentina suurim järv ja nime sai vist sellepärast, et mägede tõttu näeb taevas selle kohal koos pilvedega välja nagu meie riigilipp,“ arutleb Mario.

Järv on tõesti kaunis – päikese käes on ta türkiissinine nagu Vahemeri ilusatel turistifotodel ning ta muudab igal hetkel värvi. Türkiissinise värvi annavad järvele liustikest pärit mineraalid, kunagi oma 20 0000 aastat tagasi oli selle järve koha peal nimelt hoopiski jääliustik, millest sulades sai järv.

Sama saatus ootab ka Perito Moreno liustikku, mis praegu vaikselt Argentina järve vajub – iga päev kukub järve 2 meetri jagu jääd ja kuigi ülevalt mägedest pressib uut jääd kogu aeg peale, on tegemist kahaneva liustikuga. Meie ega meie järeltulijad muidugi selle liustiku kahanemist ei näe, see juhtub kunagi kauges tulevikus.

Praegu näeb Perito Moreno liustik siiski võimas välja. Erinevatelt vaateplatvormidelt saab uudistada jääseina, mis lõppeb sinisinises vees ning iga natukese aja tagant kostab raginat, siis näed, kuidas tükk seina vajub vaikselt alla ning alles siis jõuab vaatlejateni plahvatusheli ning õige natuke hiljem jääkamaka plartsatus vastu vett.

Takkajärgi on natuke kahju, et minus ärkas koi ning liustikul kõndimine jäi tegemata soolase hinna tõttu. Aga no äkki ma kunagi veel lähen tagasi sinna. Kohalikud teadsid rääkida, et kui sööd Calafates või Ushuaias calafate nimelist marja, viib tee sind sinna tagasi. Niiet lootust on. Calafate mari näeb välja umbes nagu mustikas, aga tal on sees suurem kivi ning taim ise on pisut teistsugune.

Lisaks Perito Moreno liustikule sai üle vaadatud ka piirkonna teine liustik – Upsala, mis nime saanud kuulsa ülikooli järgi. Nimelt selle ülikooli teadlased olid esimesed, kes liustikku uurima hakkasid.

Upsalale saab ligi paadiga ning juba jupp aega enne liustikuni jõudmist ilmuvad paadist paremale ja vasakule suured kamakad jääd ning leidsin end endamisi mõtlemast, kas Antarktika näeb samasugune välja. Upsala on natuke teistsugune kui Perito Moreno ja ehk isegi võimsam. Igatahes soovitaksin kindlasti mõlemad üle vaadata.

Peale liustiku nautimist viis tee meid Estancia Christinasse, mis on kunagine suur farm ja ligi saab sellele ainult üle järve. Christina sai nime seal kunagi elanud peretütre järgi, kes 20-aastaselt mingisse haigusesse suri. Millesse, vot enam ei mäleta.

Tema isa inglise meremees, kes rännakutel jõudis El Calafatesse ja otsustas sinna pidama jääda. Korjas naise-lapsed kaasa ja asuski elama pea täielikku isoleeritusse. Christina surmapõhjuseks ollagi tegelikult olnud see, et korralik arstiabi asus kuuajalise reisiteekonna kaugusel Tšiilis.

Pärast me Gga arutasime, kas on ikka kena oma lapsi niimoodi kohelda – viia nad elama totaalsesse isoleeritusse, kus pole kellegagi mängida ja mis siis saab, kui nad teismeikka jõuavad, lähevad oma õe-vennaga kohtama või?

Hoolimata kurvast perekonnaloost on Estancia Christina äärmiselt ilus ja rahulik koht. Kui ma peaksin kunagi abielluma, siis pulmareisiks oleks selline isoleeritus just paras. Mäed, rahu, vaikus, loodus… Elektrit antakse loetud tunnid päevast ning telekat ei ole. G arvas, et ka raamatu kirjutamiseks sobiks selline keskkond hästi.

Tegelikkuses veedavad inimesed Estancias 1-2 ööd, kuna rohkem pole seal lihtsalt suurt midagi teha. Kaua sa ikka ümbruskonnas matkad või hobusega ratsutad. Isegi sauna neil ei ole, kuna „puudub selleks vastav tehnoloogia“. Ei mina tea, mis ime aatomitehnoloogia sauna nad sinna ehitada tahaksid. Igatahes saunalavalt sisse hüppamiseks peaks järve temperatuur suhteliselt söödav olema – 4-5 kraadi aastaringselt.

Talvel on Estancia aga täiesti mahajäetud. Lahkuvad nii turistid, kui ka 20-liikmeline staff. Paljud inimesed ongi Calafates pool aastat tööl ja teise pool aastat puhkusel. Kuigi vaikselt hakkab ka talvel sinnakanti turismi tekkima. Suusatamiseks on olud ju soodsad.

„Turiste käib meil viimasel ajal palju jah,“ nõustub ka Mario, kes ise inglise keelt ei räägi, kuigi saab midagi aru. „Inglastega on lihtsam, nad kuidagi räägivad selgemalt, aga no ameeriklased, sa püha issaristike, nende jutust ma ei mõista kohe mitte midagi,“ jagab ta meiega turistide eripärasid. „Üldiselt ma ütleksin, et kui tulevad Euroopa turistid, siis on kõik väga kena, aga ameeriklastega on rohkem probleeme ning argentiinlastega on alati üks suur rist ja viletsus,“ valgustab Mario meid kohaliku turismitööstuse igapäevaeluga. „Portenod, noh! Need on ju va ülbed kehkenpüksid, kes tahavad kõike kohe saada ja on kole närvilised. Eurooplastega on ikka palju lihtsam, võtavad asja vabamalt.“

Kuna turiste tuleb iga aastaga liustikke ja loodust imetlema aina rohkem, on linn väga kiiresti kasvanud ning tööjõust on puudus – pea iga kohviku uksel reklaamitakse vabu töökohti ning ka Mario väitel on tööd linnas vähemalt turismihooajaks leida kerge.

„Kui sa täna saabud ja otsid tööd, siis homme on sul töö olemas,“ on Mario kindel. „Võib-olla sa kohe ei leia, mida hing ihaldab, aga paari kuuga saad kõik korda,“ usub ta, „mina tulin siia teadmisega, et tahan taksot sõita, aga kohe ei leidnud taksojuhitööd. Nii ma töötasingi mõnda aega ehitusmehena, kuni leidsin unelmate töö. Nüüd ma olen väga rahul.“

Kui El Calafatesse minna, soovitaksin kindlasti üle vaadata ka linnast 8 km kaugusel asuvad koopamaalingud, mis piirkonna kunagised asukad endast maha jätsid. Meie giidi sõnul kahtlustatakse, et tegemist oli koopaga, kus naised sünnitamas käisid. Paljud joonised on kahjuks praktiliselt hävinud, kuna veel mõnikümmend aastat tagasi polnud ala kaitse all ning kohta külastanud turistid on joonistele oma allkirju jätnud. Kurb.

Ma arvan, et Calafate on siiani üks mõnusamaid kohti, mida ma Argentinas näinud olen. Jah, ta on suhteliselt kallis ja väga väike, aga võimas loodus, rahu ja vaikus kompenseerivad. Lisaks peatusime imelises hotellis, mis vanasti oli estancia (farm) ja asus kesklinnast mõnusas kauguses. Lisaväärtust lisasid kõigi külastajate käsutuses olevad tasuta jalgrattad, millega sai linnas ringi kihutada ning mis muutsid näiteks Laguna Nimezi külastamise lihtsamaks (Laguna Nimez on linnuvaatlusreservaat). Meie kahjuks lubatud flamingosid seal ei näinud, flamingod said nähtud päev hiljem Estancia Christinasse sõites.

P.S. El Calafatele üsna lähedal asub veel El Chalten, kus saab ronida Fiz Roy mäe otsa ning nautida muid matkamisega seotud aktiviteete. Mina olin siiski liiga laisk, et seda kõike ette võtta.

Vahepeal ma kirjutasin Ushuaia memuaarid ka kokku, kui viitsimist on, v6ite lugeda. Et mu l2ptop ei yhendu siin netti, l2heb piltidega veel aega.

Tulemaa pealinna Ushuaiat promotakse kui maailma lõpus asuvat linna – sealt edasi tulevad ainult Antarktika jääväljad, pingviinid, vaalad ja muud elukad, kes külma vett koduks peavad. Omamoodi on see ilmselt õigegi, aga mulle isiklikult jättis Nordcap rohkem maailmalõpu mulje kui Ushuaia.

Väidetavalt on Ushuaias ja selle ümbruses kohutavalt palju teha, aga mina isiklikult pooldan enam reisistiili, kus põhirõhk asetub chillimisele, mitte närviliselt mööda maailma ringitõmblemisele. Nii jäid mul nägemata Maailmalõpu rong ja paljud matkarajad looduspargis (millest iseenesest on ju natuke kahju, sest see pagana pilet sinna loodusparki oli suhteliselt kallis), aga samas jäävad alatiseks meelde lebotamine Ruta 3 lõpus (see on maantee, mis algab (või siis lõppeb) Tulemaal ja viib Alaska lõppu välja, paadiretk Beagle’i kanalis ja mereäärsel promenaadil asuv kohvik, kus pakuti mõnusat tomatisuppi.

Ushuaia on äärmiselt tuuline, samas – kui tuul hetkeks vaibub, on suvi seal üsna soe. Aga ega see tuul eriti ikka ei vaibu küll ning suveniiriks Ushuaiast sain külmetuse. Kivist elusuuruses pingviin jäi seekord kahjuks ostmata, kuigi tagantjärgi on sellest muidugi äärmiselt kahju, sest mul on ju kohver täiesti tühi ja ei teagi kohe, mida kogu selle tühja ruumiga peale hakata, hehe.

Enamik inimestest, kellega Ushuaias jutuotsa peale satun, pole põliselanikud, vaid linna rännanud kusagilt mujalt. Neid kõiki aga ühendab üks omadus – nad tulid Ushuaiasse mõnd ajutist tööotsa tegema, kuid ei suutnud hiljem enam lahkuda.

Nii rääkis meie paadireisi kapten Tito, kuidas ta juba 30 aastat linnas elab, kuigi ise on pärit soojast Saltast. Ta tuli viieks kuuks Ushuaiasse kindlat projekti arendama, kuid oma kamraadidega Saltasse enam ei naasnud. „Kõik küsisid, et mees, kas sa oled hulluks läinud, mida sul siin teha on,“ naeris Tito, „ega mul jah tööd ei olnud, aga Ushuaia tundus nii õige koht, et ma ei suutnud enam lahkuda. Käin ikka aeg-ajalt Saltas sugulasi vaatamas ja veendun iga korraga aina enam, et minu õige koht on siin.“

Taksojuht Eduardo oli hoopiski Tšiilist pärit, saabus Ushuaiasse 10 aastat tagasi, kuna kuulis, et Ushuaias on paremad võimalused töö leidmiseks. „Tulin siia ja siia ma jäin. Kutsusin venna kah järgi, nüüd elamegi mõlemad perekondadega siin,“ on Eduardo rahul. „No sa vaata neid mägesid! Ja seda merd! Miks ma peaksin tahtma kusagil mujal elada? Aga jah, praegu on Ushuaia muutumas – linn areneb kiiresti, aga pole, kuhu areneda.“

Küsimus on selles, et Ushuaia asub mägede vahel ning kõik vähegi mõeldavad kohad on juba praegu maju täis ehitatud. Kuid pärast 2001. aasta majanduskriisi suundusid paljud argentiinlased lõunasse õnne otsima. Eriti kuna peale majanduskriisi läks tõusuteele turismitööstus ning rohkem kui kunagi varem saabub Ushuaiasse praegu gringosid, kes tahavad tõmmata ristikese oma reisilogisse – olen käinud maailma kõige lõunapoolseimas linnas (mis iseenesest on tegelikult natuke vale, aga sellest hiljem). Rääkimata Antarktikasse suunduvatest või sealt naasvatest kruiisilaevadest, mille reisijad on rikkad lääne inimesed. Muide, meie sealviibimise ajal oli sadamas ka laev Kaliningradist, mil nimeks Akadeemik Joffe :)

„Varem oli ikka loodus tähtsam, praegu lõhutakse seda kaunist ja ainulaadset keskkonda turismirahade nimel,“ on Eduardo natuke pettunud. „Aga siiski Ushuaia on maailma ilusaim koht elamiseks,“ ei kaota ta lootust, et Ushuaia ainulaadsus siiski säilib.

Kuigi Ushuaiat reklaamitakse kui maailma lõunapoolseimat linna, pole see päris õige termin. Ushuaiast natuke veel lõunapoole jääb ühel saarel asuv äbarik külake, millel samuti linnaõigused. Elab seal vist oma paartuhat inimest ja ning külake teenib eesmärki turistidelt veelgi rohkem raha välja pumbata, kuna saarele saamine on kallis. Aga no ma ei tea, minujaoks pole paari tuhande inimesega küla ikkagi õige linn ning rasket raha saarele saamise eest nagu ka ei tahtnud maksta.

Pärast paaripäevast peatust lendasime edasi El Calafatesse tutvuma jääväljadega. Lennukis istusin ameerika abielupaari kõrval, kes oli just naasnud Antarktikakruiisilt. Nende kirjeldused tegid hinge kadedaks ja loodetavasti saan isegi kunagi Antarktikas ära käidud. Hind on muidugi soolane – umbes 5000 USD. Niiet ilmselgelt ainus võimalus kunagi seda mandrit näha on abielluda miljonäriga või järgmise 20 aasta jooksul säästa nii, et silm punnis. Mida ma ilmselgelt teha ei kavatse. Aga unistada on ikkagi hea :)

Muide, Ushuaia ja El Calafate on ühed kallimad piirkonnad Argentinas, kuna nad elatuvad ainult turismirahadest. Seega tuleb sinna reisides arvestada üsna euroopalike hindadega. Meie peatusime Ushuaias hotellis, mille hind kindlasti ei vastanud Argentina kontekstis sellele summale, mida hinnakirjas ära toodud oli. Õnneks on korrumpeerunud briti ajakirjanikega reisimisel mõned head küljed ning öömaja tuli mulle kätte sisuliselt tasuta. Samas avanes hotelli aknast suurepärane vaade Beagle’i kanalile, mägedel ja linnale. Niiet äkki on see hotell siiski oma raha väärt. Lisaks oli ka internetiühendus suhteliselt söödav võrreldes BAga ning ÄÄRMISELT söödav võrreldes El Calafatega.

Tulemaa oli kunagi koduks ka paarile indiaani hõimu, kellest tänaseks on alles jäänud vaid mõned üksikud fotojäädvustused ning natuke informatsiooni nende elu-olu kohta. Mulle pakkus rohkem huvi Yámana hõim, kes elas praeguse Ushuaia territooriumil. Tegemist oli rändhõimuga, kel puudus kindel elupaik ja elati ajutistes hüttides, mis klopsiti kokku materjalist, mida metsas leidus. Huvitav on nende inimeste juures aga see, et nad elasid täiesti alasti. Kas te kujutate ette elu kliimas, kus talvel on paks lumi maas, aga üldse riideid seljas ei ole?

Yámana muuseum põhjenduste järgi ei kandnud nad riideid, kuna kindla elupaiga puudumine raskendas rõivaste kandmist – Ushuaias on üsna külm ja kui sul pole kohta, kus riideid kuivatada, on kergem käia alasti, kuna nahk kuivab kiiremini ning märgades riietes on külmem kui alasti. Nõnda kasutasid Yámana inimesed vaalarasva enese soojana hoidmiseks. Nad surid välja kunagi eelmise sajandi algupoolel. Osaliselt Euroopast tulnud haiguste tõttu, mille suhtes neil puudus immuunsus, osaliselt vaalaküttide tõttu, kes nende toidulaua katmise raskemaks muutsid. Täna ongi neist alles jäänud habras mälestus muuseumis, mis tutvustab nende eluolu, kombeid ja isegi keelt – üks aktivistist kolonisaator pani kunagi kokku inglise-Yámana sõnaraamatu

Vaatasin, et näed Ekspressis pingviinilugu ära ilmunud.

pildid on nüüd üleval. Vaaladega läheb veel natuke aega.

Nädalavahetusel näidati mulle esimest korda elus ookeani ja ma käisin seda isegi näpuga katsumas, olemaks ikka kindel, et see on päris. Oli küll päris ja märkimisväärselt soolasem kui eestimaine merevesi. Lainedki olid kõrgemad ja puha. Jalgupidi siiski sisse ei roninud, kuna oli veel suhteliselt jahe. Pealegi passisid üsna kalda lähedal nii umbes 40-tonnised vaalad ja me ei tundnud erilist vajadust neid segama minna.

Aga vaalad, teate, on võimas vaatepilt. Ega nad muidugi iludusvõistlusi ilmselt ei võida (muidugi kui arvestatakse ainult saba ilu, siis ilmselt on neil päris head võimalused), sest nende näod on päris koledad. Aga ikkagi on lahe istuda kivisel rannal, nosida võileiba ja vaadata, kuidas kauguses on korraga kolm saba püsti, mis vaikselt lehvitavad ja siis kõva plartsuga vette maanduvad. Või kuidas rannajoonest vaid mõnekümne meetri kaugusel mõnuleb päikese käes, kõht püsti suur elukas, kellele tema pisike (no nii umbes neljatonnine) poeg üritab elu eest kõhu peale ronida, aga ei saa hakkama. Ja natuke veel eemal õpetab üks teine ema oma võsukest, kuidas õigesti sabaga õhus vehkida ja pisike satub sellest nii hoogu, et vehib kohe hoogsalt hea mitu minutit järjest.

Kõige lahedam vaalakogemus oli siiski tüüpide fiesta. Vaid umbes kümnekonna meetri kaugusel meie paadist kogunesid viis vaala, kes tegid igasugu trikke ja ujusid kobaras koos. Tuletan siinkohal meelde, et neist igaüks kaalub nii umbes 40 tonni. Ja ühe kõhu muster oli nagu ausal piimaandjal musta-valgekirjul lehmal.

Vaaladest ägedamad olid siiski kahtlemata pingviinid. Jep, üks unistus on jälle täidetud — ma kohtusin pingviinidega. Nii umbes tuhandetega isegi. Hetkel viibivad koloonias ainult isased pingviinid, kes koristavad pesasid (või siis õigem oleks vist öelda urge) ja ootavad, millal saaks hakata naiste pärast kaklema. Pesade pärast on kaklused juba toimunud ja nõnda nägimegi tegelasi väärikalt oma pesasid valvamas. Kes pikutas päikesepaistel, kes koristas urust sulgi ja kõdu minema, kes vahtis niisama ülbe näoga. Isegi paari geipaarikest nägime.

Pingviinid on ikka ütlemata lahedad tegelased. Seal koloonias jätsid turistid neid näiteks täiesti külmaks ja oli kohti, kus tuli hoolega peale passida, et mõnele mitte peale astuda. Ja kui neile fotokaga lähedale minna, ei tee nad teist nägugi. Mõni hakkab isegi poseerima. Muidugi leidus ka neid, kes oma arvamust turistidest demonstreerisid sellega, et sittusid nende suunas ühe korraliku laengu rohelist ollust.

Kange tahtmine oli neid muidugi natuke mudida või kasvõi ainult natuke näpuga katsuda, aga see on keelatud. Ühe oleks endale kojugi võinud tuua, aga seda vist ka ei lubata tegelikult. Pildid tõmban kah varsti kaamerast ära ja panen üles. Vaaladest muidugi eriti midagi head ei saanud, aga pingudest on paar päris pandavat kaadrit.

Oli tore nädalavahetus. Loodetavasti teil kah.

Sõitsin lõunasse tutvuma pingviinidega. Kohtume järgmisel nädalal!

Ahjaa, kena kevade algust! Või siis teile sinna põhjapoole: kaunist sügist!