Niisiis, viiekuuline seiklus on alanud. Istun hetkel Londonis G korteris, kuhu jõudsin suure hilinemisega. Hea muidugi, et üldse jõudsin, sest Tallinnas oli ju totaalne hullumaja. Minu lennuk jäi õnneks ainult poolteist tundi hiljaks :) See kõik meenutas mulle päeva, mil ma startisin BA poole — toona oli ka lennujaamas mingi jama ja jube palju inimesi. Eilne meenutas mulle aga minu viimast päeva Rios eelmisest reisist, mil ilm samuti täiesti ära keeras. Toona naersid kohalikud sõbrad, et Rio nutab, kuna ta ei taha, et sa lahkuksid. Ju siis Eesti ilm on veelgi keevalisem, hehe.

Aga et mis siis saab? Teate, ma ise ka päris täpselt ei tea. Teada on, et homme stardin ma Rio de Janeiro poole ja sealt pean ma jaanuariks jõudma La Pazi, sest üks sõbranna abiellub. Tagasi Eestis peaksin olema aprilli lõpus-mai alguses. Mis juhtub vahepeal, on veel suhteliselt selgusetu. Lõpuks bukkisin endale Rios hosteli ka ära.

Endiselt on avatud konkurss reisile nime leidmiseks. Pakkuda võib nimesid ka minu seljakotile.

Aitäh, sõbrad!

Ma olin täna äärmiselt positiivselt üllatunud, kui leidsin modereerimist ootavate kommentaaride seast ka Photopoindi juhi oma. Kusjuures minu meelest tõesti konstruktiivne kommentaar ja minu arvamus ettevõttest tõusis taas tublisti. Vastasin talle ka, tema kommentaari ja minu vastust saab lugeda siit.

Muide, siin oleks nüüd vastukaaluks paslik rääkida ka toredatest teenindajatest. Ma olin täna väga rahul ja rõõmus näiteks Tornimäe Rosalindist väljudes, kus oli äärmiselt tore müüjanna. Ja siis Kangadžunglist ei saanud ma, mida vaja oli, aga tütarlaps soovitas, kust võiksin otsitava leida. Rääkimata sellest, et uues jazzukohas Relaxing Tartu maanteel oli samuti väga positiivne teenindus. Söök oli ka mõnus :)
Kutsun kõiki üles meenutama mõnd viimaste päevade toredat teeninduskogemust!

Kindlustuse tegin ära, võtsin World Nomadsi. Annaks jumal, et mul seda vaja ei läheks! Hostel on veel bukkida, pidu pidada (reedel Kalamajas, huvilised võtku ühendust), kott pakkida, mõned inimesed üle vaadata…

Tänase päeva tarkusetera: usalda, aga kontrolli ja alati vormista kõik lepingud kirjalikult.

Edit: leidsin ka, miks ilmselt ettevõtte juht minu blogisse jõudis — keegi oli jätnud nende blogisse kommentaari lingiga minu veebi.

Niisiis, ostsin ära arvuti. Ülemiste Photopointi teenindus on aga täiesti allpool igasugust arvestust. Esiteks helistasin neile, et küsida, kas neil on seda arvutit, mis ma osta tahan. Tavatelefon ei vastanud ei eile ega täna, helistasin siis lõpuks mobiilile.

“Tere, ma tahaksin küsida, kas teil on laos Asus Eee PC 900,” esitasin oma küsimuse.
“Eee…” kostus torust ebakindel naishääl, “oodake.”
“Jou, keegi tahab akude kohta midagi küsida,” hõikas ta mingile oma meeskolleegile, kes haaras seepeale toru.
Noh, hea küll, esitasin oma küsimuse uuesti, viidates, et mind ei huvita mitte akud vaid arvutid. Kutt ei teadnud, kas on, otsis terve minuti, enne kui avastas, et on küll.
“Meil on jah lauatelefon katki,” ütles lõpetuseks, kui uurisin, miks nad lauatelefonile ei vasta.

No heakene küll, sibasin kohale. Üritasin teenindajate tähelepanu võita. Ei õnnestunud esimesel katsel. Teisel katsel mind märgati ja kui ma teatasin, et tahan arvuteid näha, suunati mind klaasi taha vaatama. Vahepeal üritas mingi teine müüjatibi noormehe tähelepanu võita, et talle mingit töövälist juttu ajada, tegemata mind märkamagi. Viimaks siiski taipas, et ma olen klient. Võib-olla ma ei näinud oma Montoni jopes piisavalt ostujõuline välja.
“Ei, ma tahan neid katsuda ikka ka,” kehtestasin ennast.
Võeti arvutid kapist välja, pandi letile. Kutt ei teadnud neist mitte kui midagi, pidi netist kodulehelt otsima, mis seal siis on peal ja mis ei ole. Ühel hetkel ma teatasin talle, et ta võiks ikka natuke müügitööd ka teha, et miks ma peaksin selle läpaka ostma ja kumma siis neist kahest lõppude lõpuks. Ta ei saanud eriti hakkama.
OK, küsisin, kas arvutiga tuleb kaasa vutlar.
“Oi, seda ma küll ei tea…” vastas noormees.
“Kuidas te siin ette kujutate, et me peaks iga toote kohta kõike teadma,” viskas juba eelpool mainitud müüjatibi. (või midagi umbes sellist ta ütles.)
“Me saame karbid välja otsida ja vaadata, kui te väga tahate,” lisas ta.
Mina tahtsin. Järgnes viis minutit sagimist. Poes oli tervelt üks vaba teenindaja (see sama tibi), aga järjekord muudkui pikenes.
Igatahes selgus, et tõesti, vutlar tuleb kaasa.

“See mudel meeldiks mulle rohkem, aga ta on natuke liiga kallis, kas saaks natuke ka hinnaalandust,” püüdsin veel viimast korda noormeest müügitööle ärgitada.
“Ei, selliseid asju meil siin küll ei tehta,” oli konkreetne ja kuiv vastus.
“Ahah, ma siis mõtlen veel,” ütlesin mina ja jalutasin kõrval asuvasse Euronicsi kauplusesse, kus ma olin näinud, et neid samu Asuseid ka müüakse.

Björn oli väga meeldiv müügimees. Ma ei küsinud isegi hinnaalandust, aga noh, sain suurema kõvaketta sama hinnaga, mida küsis Photopoint 2x väiksema kõvakettaga masina eest.

Niiet mul on nüüd Asus Eee PC 900. Loodetavasti ei vea ta mind alt. Kohe lülitan ta sisse ka, et proovida, kui kiiresti selle väikese klaviatuuriga harjub.

Huvitav, millal majanduslangus Photopointi kauplustesse jõuab, et nad klientide vastu viisakamaks muutuksid?

Kindlustust mul muidugi endiselt ei ole. Ega mitte ka majutust.