Ma olin täna äärmiselt positiivselt üllatunud, kui leidsin modereerimist ootavate kommentaaride seast ka Photopoindi juhi oma. Kusjuures minu meelest tõesti konstruktiivne kommentaar ja minu arvamus ettevõttest tõusis taas tublisti. Vastasin talle ka, tema kommentaari ja minu vastust saab lugeda siit.

Muide, siin oleks nüüd vastukaaluks paslik rääkida ka toredatest teenindajatest. Ma olin täna väga rahul ja rõõmus näiteks Tornimäe Rosalindist väljudes, kus oli äärmiselt tore müüjanna. Ja siis Kangadžunglist ei saanud ma, mida vaja oli, aga tütarlaps soovitas, kust võiksin otsitava leida. Rääkimata sellest, et uues jazzukohas Relaxing Tartu maanteel oli samuti väga positiivne teenindus. Söök oli ka mõnus :)
Kutsun kõiki üles meenutama mõnd viimaste päevade toredat teeninduskogemust!

Kindlustuse tegin ära, võtsin World Nomadsi. Annaks jumal, et mul seda vaja ei läheks! Hostel on veel bukkida, pidu pidada (reedel Kalamajas, huvilised võtku ühendust), kott pakkida, mõned inimesed üle vaadata…

Tänase päeva tarkusetera: usalda, aga kontrolli ja alati vormista kõik lepingud kirjalikult.

Edit: leidsin ka, miks ilmselt ettevõtte juht minu blogisse jõudis — keegi oli jätnud nende blogisse kommentaari lingiga minu veebi.

Niisiis, ostsin ära arvuti. Ülemiste Photopointi teenindus on aga täiesti allpool igasugust arvestust. Esiteks helistasin neile, et küsida, kas neil on seda arvutit, mis ma osta tahan. Tavatelefon ei vastanud ei eile ega täna, helistasin siis lõpuks mobiilile.

“Tere, ma tahaksin küsida, kas teil on laos Asus Eee PC 900,” esitasin oma küsimuse.
“Eee…” kostus torust ebakindel naishääl, “oodake.”
“Jou, keegi tahab akude kohta midagi küsida,” hõikas ta mingile oma meeskolleegile, kes haaras seepeale toru.
Noh, hea küll, esitasin oma küsimuse uuesti, viidates, et mind ei huvita mitte akud vaid arvutid. Kutt ei teadnud, kas on, otsis terve minuti, enne kui avastas, et on küll.
“Meil on jah lauatelefon katki,” ütles lõpetuseks, kui uurisin, miks nad lauatelefonile ei vasta.

No heakene küll, sibasin kohale. Üritasin teenindajate tähelepanu võita. Ei õnnestunud esimesel katsel. Teisel katsel mind märgati ja kui ma teatasin, et tahan arvuteid näha, suunati mind klaasi taha vaatama. Vahepeal üritas mingi teine müüjatibi noormehe tähelepanu võita, et talle mingit töövälist juttu ajada, tegemata mind märkamagi. Viimaks siiski taipas, et ma olen klient. Võib-olla ma ei näinud oma Montoni jopes piisavalt ostujõuline välja.
“Ei, ma tahan neid katsuda ikka ka,” kehtestasin ennast.
Võeti arvutid kapist välja, pandi letile. Kutt ei teadnud neist mitte kui midagi, pidi netist kodulehelt otsima, mis seal siis on peal ja mis ei ole. Ühel hetkel ma teatasin talle, et ta võiks ikka natuke müügitööd ka teha, et miks ma peaksin selle läpaka ostma ja kumma siis neist kahest lõppude lõpuks. Ta ei saanud eriti hakkama.
OK, küsisin, kas arvutiga tuleb kaasa vutlar.
“Oi, seda ma küll ei tea…” vastas noormees.
“Kuidas te siin ette kujutate, et me peaks iga toote kohta kõike teadma,” viskas juba eelpool mainitud müüjatibi. (või midagi umbes sellist ta ütles.)
“Me saame karbid välja otsida ja vaadata, kui te väga tahate,” lisas ta.
Mina tahtsin. Järgnes viis minutit sagimist. Poes oli tervelt üks vaba teenindaja (see sama tibi), aga järjekord muudkui pikenes.
Igatahes selgus, et tõesti, vutlar tuleb kaasa.

“See mudel meeldiks mulle rohkem, aga ta on natuke liiga kallis, kas saaks natuke ka hinnaalandust,” püüdsin veel viimast korda noormeest müügitööle ärgitada.
“Ei, selliseid asju meil siin küll ei tehta,” oli konkreetne ja kuiv vastus.
“Ahah, ma siis mõtlen veel,” ütlesin mina ja jalutasin kõrval asuvasse Euronicsi kauplusesse, kus ma olin näinud, et neid samu Asuseid ka müüakse.

Björn oli väga meeldiv müügimees. Ma ei küsinud isegi hinnaalandust, aga noh, sain suurema kõvaketta sama hinnaga, mida küsis Photopoint 2x väiksema kõvakettaga masina eest.

Niiet mul on nüüd Asus Eee PC 900. Loodetavasti ei vea ta mind alt. Kohe lülitan ta sisse ka, et proovida, kui kiiresti selle väikese klaviatuuriga harjub.

Huvitav, millal majanduslangus Photopointi kauplustesse jõuab, et nad klientide vastu viisakamaks muutuksid?

Kindlustust mul muidugi endiselt ei ole. Ega mitte ka majutust.

Oh issaristike küll. Maailma kõige kohutavam ajasisustamisviis on leida endale sobiv reisikindlustus. Jah, saite õigesti aru, mul pole seda endiselt. Väljasõit on järgmisel esmaspäeval, kes veel ei teadnud.

Igatahes, ma väga tahaks oma rahaga toetada Eesti majandust, aga kohalikke reisikindlustuslepinguid lugedes jääb mulje, et põhimõtteliselt on kindlustus nõus sulle mingit raha maksma ainult siis, kui tervisehädad on põhjustatud sellest, et istusid kinnises hotellitoas ja lagi kukkus sulle kaela ning pagasikahju saab tasutud, kui keegi koti sult relvaähvardusel ära röövis. Kõige odavam hind, mida mulle pakuti viieks kuuks oli 3500 krooni Ergost. Kuid — NB! — kui pagas kindlustada 10 000 krooni peale, siis sülerist makstakse kinni ainult 2500 krooni. Mitte just ülemäära sõbralik pakkumine.

Selge, vaatasin siis erinevaid teisi võimalikke välismaiseid asju ja noh… Wold Nomadsi soovitatakse päris mitmes kohas (kaasa arvatud ühes reisiblogis), aga nad on ikka kuradi kallid… Lisaks ei ole ma päris kindel, kas familiaarne väljendusviis on just päris see, mida ma ühelt kindlustuspakkujalt ootan. Kas keegi on eestlastest neilt kunagi ka raha tagasi saanud, seda ma samuti ei tea.

Lõppeks hakkab mulle tunduma, et minu aeg maksab ka midagi. Ja kui ma mõtlen sellele, et ma Argentinas olles ei vajanud kordagi arstiabi ja loodan, et kaitsepühakud mind seegi kord hoiavad… Ausõna, hommikul ma ostan selle pagana kindlustuse ära.

Positiivse poole pealt — seljakott on nüüd olemas. 50-liitrine (pildil see sinine). Jah, ma tean, et see on väike, aga samas — kui palju saasta peab siis inimesel kaasas olema? Pesumajad on minuteada Ladina-Ameerikas üsna levinud nähtus ning mida vähem asju mul kaasas on, seda väiksem on materiaalne kahju, kui kott ära varastatakse. Siinkohal tuletan meelde, et kui tahta mõnelt Eesti kindlustajalt saada kahjutasu, siis tuleb kott panna hotelliseifi luku taha. Või langeda relvastatud röövi ohvriks. Ja kui sul juhtub tšekk alles olema, siis oma 100-kroonistest alukatest saad tagasi 25 krooni. Hea äri!

Koti parimaks pooleks on ilmselt see, et seljatagune on varustatud võrguga, mis tähendab, et kott ei liibu otse vastu selga, vaid jääb “hingamisruum”. Pealegi on väike kott abiks, kui Boliivias bussiga sõita, sest parem suruda endale kott bussis jalge vahele, kui lasta see katusele kinnitada ja siis terve tee palvetada, et see kohalejõudes ikka veel kenasti alles oleks.

Ühtlasi kuulutan välja konkursi, et leida nimi mind ootavale reisile ja teha siia blogisse kategooria, kuhu alla hakata koguma kõiki postitusi. Võitjale au ja kuulsus, lisaks kindlasti ka üks postkaart Ladina-Ameerikast.