Tamaaral on täna hea tuju, pugiseb teine rõõmsalt toanurgas. Muidugi, eks tuleb temast aru saada, kuid kestnud vangistus kapipõhjas saab täna läbi! Ees ootab Sao Paulo, seejärel Buenos Aires ja siis juba Lõuna-Brasiilia avarused. Rääkimata sellest, et ega reis üle ookeani pole enam samuti mägede taga. Tamaara on igatahes juba üsna elevil.

Riosse tagasi jõuame me loodetavasti novembri lõpus, seni aga võite kuulata laulu “Teresa da praia”, mis kõneleb ühest kastanipruunide juuste ja rohekate silmadega daamist, kellel suu juures sünnimärk ning kes rannal meeste päid segi ajab.

Kirjutasin Delfile loo sellest, kuidas Rio Põhjatsoonis kõmmutati laupäeval alla politseihelikopter ning käisin täna huvi pärast ka kommentaare lugemas.

Keegi (muidugi anonüümne kodanik) kommenteerib minu elu Rios:
“vaata, kes ta sõbrad on – põhjaosa slummielanikud.”

Leian, et selgitus on asjakohane :) Rio Põhjatsoon ei ole ainult slumm ning minu sõbrad ei ole slummielanikud. Nad on täiesti normaalsed keskklassi brasiillased, kes lihtsalt elavad Põhjatsoonis, kus elu on tuntavalt odavam kui Lõunatsoonis. Jah, Zona Norte on vaesem kui Zona Sul, kus elan mina ja liiguvad turistid. Aga see ei tähenda automaatselt, nagu oleks kõik minu elupiirkonnast väljapoole jääv slumm.

Favelasid ehk slumme leidub Rios igal pool, neid on ka minu kodu lähedal, neid on Ipanemas ja on Copacabanas. Ja on ka Põhjatsoonis, seda ei saa eitada. Zona Sul ja Zona Norte on kaks täiesti erinevat linna, seda vaesemat poolt turistid Rios enamasti ei näegi, nemad liiguvad ikka pigem Leblonis, kus iga nurga peal on mõne kuulsa moekaubamaja pood. Isegi tänavasillutis on Põhja- ja Lõunatsoonis erinev. Nagu ütlevad mu sõbrad, tuleb Põhjatsoon poliitikutele enamasti meelde ainult siis, kui seisavad ees valimised ning on tarvis hääli püüda.

Eks vägivalda võib tõesti Põhjatsoonis rohkem ette tulla, tihti just seetõttu, et võime huvitab rohkem korrahoidmine Lõunatsoonis. Põhjus on ka lihtne — turistid toovad Riosse väga palju raha, seega on oluline kindlustada, et turistid ikka tuleksid näiteks Buenos Airese asemel Riosse. Põhjatsoonis võib minusugusel kahvanäol olla ohtlik liikuda, kuna isegi, kui mul oleks seljas kohalikust kaubandusvõrgust soetatud riided, saaksid seal kõik kohe aru, et ma olen välismaalane ega kuulu sinna. See võib tekitada umbusku ja kahtlusi, et olen spioneerima tulnud. Spioonid ei meeldi aga kellelegi.

Nädalavahetuse peauudis Rios oli eile narkoärikate poolt allatulistatud politseihelikopter Põhjatsoonis, mis viis sisuliselt tervete linnaosade sulgemiseni. Näiteks üks minu sõber ei pääsenudki eile koju, kuna politsei oli sulgenud kõik suuremad magistraalid, mis tema tänavale viisid ja lahti oli vaid üks, mis viib läbi ohtliku favela. Bussifirmad tõmbasid liinidelt ühissõidukid ära, kuna muidu oleks suur osa neist lihtsalt maha põletatud. Sõber oli Lõunatsooni tulnud autota, seega polnudki tal mingit võimalust ööseks koju jõuda.

Politsei on asunud kõvemini pitsitama favelades tegutsevaid narkolorde, kellele politsei liigne sekkumine otse loomulikult ei meeldi. Surma sai politseihelikopteri allatulistamisega seotud intsidendis kokku päris mitu inimest, neist kaks olid minu mäletamist mööda politseinikud (ei jõua praegu otsima hakata).

Erik vahendas ka laupäeval PMs olukorda.

Teiseks keerati meil öösel kella ja mindi üle suveajale. See tähendab, et hetkel on Rio ja Tallinna ajavahe 5 tundi.

Ma juba vanast ajast olen kahtlustanud, et Jeesukesel Corcovado mäe otsas on minuga omad plaanid. Ja need plaanid seisnevad peamiselt minuga kohtumise vältimises. Üks sõber arvas, et see on nõnda, kuna ma ei usu Jeesusesse. Võib-olla on tal õigus. Siiski tundus neljapäeval, et ilm on piisavalt selge üles Jeesukese juurde sõitmiseks. Muidugi — kui kohale jõudsime, oli Kristus pilves. Passisime siis mõnda aega, aga ega ta ei selginenud. Seega saime näha ainult Jeesuse mantlisaba ja udu. Maracana ka natuke piilus pilveserva alt aeg-ajalt, aga see oli ka kõik. Seega tuleb ilmselt uuesti üritada millalgi, kuna Jeesusest tahaks ikka korralikke fotosid ka, mitte ainult neid udukogusid, mis praegu flickrisse üles said.

Meediateemadest ka. Selgub, et Tiina Jõgeda on kirjutanud ühe loo, mis peamiselt sisaldab ühest blogist varastatud tekste. Kui ma twitteri kaudu netist seda lugu lugesin, ei tundunud teema mulle eriti räige ja nii ma ka kommenteerisin Gea blogis, et minu meelest polnud artikkel solvav. (Veebis pole näha terve lugu)

Peale seda, kui mulle saadeti foto Ekspressist ja räägiti natuke taustast, muutsin meelt. Ma leian, et Jõgeda on räigelt eksinud ajakirjanduseetika ja tsiteerimise põhimõtete vastu. Miks küll kujutavad Eesti ajalehed ette, et nende endi tekste võib tasuta kasutada vaid ühe lause piires, aga nemad on justkui jumalad, kes võivad blogidest võtta, mis pähe tuleb? Ei ole need asjad päris nii. Isegi, kui blogi juures pole märget, et selle tekste ei või loata kasutada, ei ole õige kopi-pastega tõmmata ajalehte ümber 2 lk teksti.

Ajaleht on kasumit taotlev organisatsioon. Ma leian, et kui ajaleht tahab kellegi tekste selle eesmärgi saavutamiseks kasutada, tuleb enne luba küsida ning tingimustes kokku leppida. Mina näiteks pean blogi enda lõbuks, mitte selleks, et näiteks Luige või Bonnierite perekonna rikkust kasvatada. Kui ma otsustan oma tekste kasumit taotlevas meedias avaldada, siis ma tahan ka ise selle eest midagi saada.

(See muidugi on täna arusaamatu nii mõnelegi “päris” meedia toimetajale (Ma ei viita siinkohal ei Ekspressile ega Bonnieride perekonnale, eks), kes arvavad, et vabakutseliste ajakirjanike tekstide eest justkui ei peakski õiglast hinda maksma. Aga see on juba teine teema.)

Igatahes on räige luba küsimata rakendada sureva lapse ema EE kasumivankri ette.

Ma olen kunagi üritanud Regina blogi lugeda ja ka selliseid blogisid pidasin ma silmas oma Delfi lugu kirjutades. Minu meelest ei ole ei normaalne ega mõistlik laste kohta nii detailseid blogisid avalikus netiruumis pidada. Ja EE lugu on väga hea näide, kuidas lapse blogi võidakse räigelt ära kasutada. Kas te tahaksite ise olla olukorras, kus ühel päeval avate pahaaimamatult ajalehe ja leiate sealt üle 2 lk laiutamas oma lapse foto, juures otse blogist võetud tekstid?

Asjast kirjuta ka Leheneeger.

Selgub, et ma elan maailma õnnelikumas linnas, vähemalt kui usaldada ajakirja Forbes uuringut, millega saab lähemalt tutvuda siin.
Lõuna-Ameerikast on TOP10sse pääsenud veel üks linn, kümnendal kohal troonib Buenos Aires. Mis ma oskan öelda — ma olen elanud kahes maailma kõige õnnelikumas linnas. Küll ma ikka olen õnnelik inimene!

Eelmine nädal osutus nii überkiireks, et mul polnud aega magadagi. Suur Projekt on lõpusirgel, nüüd on käsil veel viimased pingutused. Aga sellest olulisem on hoopiski eelmisel neljapäeval toimunud kohtumine Anneliga.

Anneli on nimelt kolmdanda põlve väliseestlane. Tema vanavanemad tulid Brasiiliasse juba enne Teist maailmasõda ning tema vanemad on mõlemad sündinud Brasiilias, kuigi Eesti perekonnas. Mis on Anneli puhul aga eriti tore — ta räägib täitsa vabalt eesti keelt ning oskab isegi kirjutada! Tõsi, tema kirjalik keel ei ole väga hästi arenenud, aga sellest hoolimata on tema eesti keel hämmastava tasemega. Anneli on näitleja, kuigi praegu on ta aheldatud koduseinte vahele, kuna väänas välja hüppeliigese ja peab nüüd mõnda aega paigal püsima. Varsti lähen viin talle ajakirju (mul on siin üks Eesti Naine ja Stiil), et ta saaks oma lugemisoskust lihvida. 15 aasta eest käis Anneli ka Eestis ning plaanib varsti, kui rahaline seis vähegi lubab, uuesti sealtkandist läbi astuda.

Peale Anneliga kohtumist võtsin selga koti (mitte Tamaara, sest tema on sedakorda hoopis Danieli juures kolimisel abiks) ja põrutasin Paratysse, väiksesse nunnusse linna, mis asub Riost mõnetunnise bussisõidu kaugusel. Seal sõitsin ringi laevaga ja ei saanudki päikesepõletust, kuna määrisin endale ohtralt ja kogu aeg peale lastele mõeldud 50se kaitsefaktoriga päevituskreemi. Kohalikelt kohtus seepeale muidugi ainult õelat naeru, aga mind see ei heidutanud.

Meil hakkab talv vaikselt lõppema, päevad venivad pikemaks ja kraadiklaas näitab juba alatasa 30 soojakraadi.

Esmaspäevast ohkavad paljud teenijad ja lapsehoidjad Rios kohe südamest, kuna elu pöördub tagasi normaalsetesse rööbastesse. Seagripihirmus suletud koolid avavad taas uksed ja lapsed saavad uuesti hakata tarkust taga nõudma.

Koolid on meil siin suletud olnud juba hea mitu nädalat, kuna hüpohondrikena on brasiillased igasuguste haiguste suhtes eriti tundliku närvikavaga. Minu meelest jookseksid nad hea meelega iga kriimustusegagi arsti juurde. Nüüd aga tormavad nad iga väikesegi köhatuse peale haiglaukse taha abi otsima — äkki on seagripp! Ühe mu hea sõbra ema kahtlustab ka mind seagripi levitamises lihtsalt seetõttu, et olen välismaalane.

Seagripipaanikas suletud koolid on igasuguste teenijate ja muidu lapsehoidjate meele üsna mustaks muutnud. Vähemalt, kui me räägime kõrgema keskklassi inimestest, kelle lastel on lapsehoidjad, kes neil koolis vastas käivad, süüa teevad ja põnnidega mängivad, kuni vanemad kontoris palehigis rassides raha teenivad. Kuna ka minu korteris elab üks tubli 5-aastane, on meilgi kodus viimastel nädalatel tunda olnud kasvavaid pingeid.

Meie teenija-lapsehoidja Ju on kogu aeg väga väsinud, sest talle ei anta üldse asu. Laps on kogu aeg kodus, mis tähendab, et pesu on triikimata ja vannitoa põrand kasimata, kuna kõigeks lihtsalt ei jätku aega. Kuna oma last pole tal ka kuhugi panna, on Joaogi meie juures elanud, seega maja on pidevalt rahvast täis. Minu elu mõjutab see kah — nimelt olen pidanud viimastel nädalatel ise vahetama voodipesu, mis muidu on mul üürihinnas sees. Aga no vaene Ju on omadega täitsa läbi.

Seega uudis esmaspäeval avatavatest koolidest tegi cariocade meele rõõmsaks. Ma usun, et lastel ka, sest no kaua sa ikka kodus passid. Koollis on ikka huvitavam käia, ma usun.

Kuigi ma ei tea jalgpallist mitte kui midagi, sain ikkagi eile kokku Ritaga, kes on suur jalkafänn, et minna koos vaatama Eesti-Brasiilia mängu. Eelnevalt olin kõigile oma kohalikele sõpradele õpetanud selgeks väljendid “Eesti, suru Brasiilia vastu muru” ja “Võitle, Eesti, võitle”. See muidugi päädis sellega, et äärmiselt intelligentne Mariana saatis mulle mängu teisel minutil sõnumi: “Brasiilia, suru Eesti vastu muru” :)

Kohvikus sõbrunesime kiirelt kahe teise kohaliku jalkafänniga, kelle jaoks mina olin loomulikult täielik loomaaialoom. Mängu eriti ei jõudnudki vaadata, väravagi magasime suures jutuhoos maha. Mingi olulisema mängu ajal poleks sellist asja ilmselt naljalt juhtunud. Üldiselt mulle endale mäng väga ei meeldinud — nii palju, kui ma nägin, käis üks pidev üksteise jalust maha niitmine. Millegipärast mulle tundub, et see ei ole väga hea jalgpallitava. Aga tore ikkagi, et kohalikel sõpradel Eestiga suurem side tekkis. Kuigi ilma minu agiteerimiseta oleks neil kõigil vist ikka täiesti savi olnud sellest mängust.

Kui eile polnud kohalike paberlehtede esikülgedel Eestist sõnagi, siis täna on meid ikka paaril korral mainitud. Kui pärast meeles on, teen pilti kah. Aga ah et miks ma küll telefoniga ei pildistanud? Sest minu telefonil polegi kaamerat. On teine üks varsti viie aastaseks saav nunnu nässike, mis on korduvalt erinevates paikades kõrgelt kukkunud, kuid töötab ikka endiselt originaalakuga. Tõsi, hakkab mu musike ikkagi varsti ilmselt vanadussurma minema — vibroalarm juba andis alla.

Mängust kirjutasin natuke ka Delfile. Brasiillastele, muide, meeldib väga see nali, mille üks kommentaator on minu EEs ilmunud loo juurde postitanud. Lugeda saab siit.

Oh jah, hakkasin ka twitterdama.

Vahelduseks kirjutasin ühe loo jalgpallist Ekspressile, mida saab uudistada siit. Järgmisel nädalal toimuvat Eesti-Brasiilia mängu on plaanis minna kuhugi baari koos sõpradega vaatama. Kuhu, pole veel otsustatud, aga Eesti koondist toetame meie Danieliga, ülejäänud ilmselgelt on meie vastu. Ainus jalgpalli võitlushüüd, mida ma tean, on “Võitle, Eesti, võitle!”. Seega saab Eesti toetamine ilmselgelt olema ka suhteliselt mage ettevõtmine.

Eile käisin koos Danieli ja tema gringosõpradega vallutamas ühte kohalikku umbes 1000-meetri kõrgust küngast nimega Pedra de Gavea. Päris lõpuni ma ei jõudnud, kuna viimane ots tuli ronida ilma julgestuseta püstloodis mööda kaljut ja mul tuli hirm peale. Ootasin siis teisi all, võtsin päikest, mõtlesin elu mõtte, universumi ja kõige üle. Täna üllatuslikult suudan isegi kõndida, kuigi retk oli minusuguse ebasportliku daami jaoks üsnagi kurnav. Olin veendunud, et täna valmistab igasugune liigutamine mulle kindlasti ületamatut piina. Aga tüng! Aga nagu ütleb Daniel: “Ootame põnevusega homset.”

Elu on ilus.

Kuna suvel ilmselgelt ei blogi ega viitsi blogisid lugeda peaaegu et mitte keegi, on minu blogi üllatuslikult tõusnu Blogtree TOP 100 loetuma blogi hulka. Näed sa siis, milline kena üllatus kaunil talvepäeval, mil õues on umbes 25 kraadi sooja.

Peene kütusefirma kontori lifti televiisorist sain täna hommikul teada, et Rios on põrsatõve tõttu elu jätnud juba neli inimest ja meenus kohe Irve postitus Tamiflust. Peale ühe Margaret Atwoodi raamatu lugemist kadus minul isiklikult igasugune huvi üldse ravimeid süüa ja seega üritan neid ka igal võimalikul juhul vältida, kuna ma ei saa kunagi olla 100% kindel, mida nendesse pillidesse on sisse segatud.

Suur Projekt venib. Jõud lõppeb, ei jaksa enam… jõud lõppeb, ei jaksa enam…