Potter vs Pärn

Eile tundsin end nagu tõeline kultuuriinimene. Esiteks muidugi käisin hommikul andmas inglise keele tundi Federicole ning seejärel viisid jalad mind Anima Mundile vaatama prantslase Michel Oceloti multikaid (näiteks see oli kavas). Siis selgus, et Rios viibivad Priit ja Olga Pärn, suundusin nendega kohtuma ning nende filme vaatama, millele järgnes arutelu, kus ma kahjuks ei saanudki pikalt olla, sest mind ootas juba järgmine atraktsioon — uus Harry Potter.

Vot kui ülejäänud kultuurielamused olid kategooriast “positiivne üllatus”, siis Harry Potter oli kahjuks pettumus. Ma isegi ei nutnud, kui Albus surma sai! See ei tekitanud minus mingeid emotsioone! Ühesõnaga, mul oli kinos pisut igav. Ja see oli Harry Potter! Võiks isegi öelda, et positiivsema elamuse jättis Sandra Bullockiga naistekas “The Proposal”, mida ka sel nädalal vaatamas käisin. Sest seda ma läksin vaatama, oodateski mõttetut tibifilmi (mida ta muidugi oligi), aga sai oodatust rohkem nalja ja no Ryan Reynoldsi peal silm kohe puhkab.

Roolin nagu jaksan

Täna oli märkimisväärne pühapäev vähemalt kolmel põhjusel.

1. Väisasin ma lõpuks ometi oma kodu lähedal asuvat Vabariigi muuseumi Catete palees, kus lasi end 1954. aastal maha president Getúlio Vargas. Kuigi ma sain aru, et pole siiski 100% kindel, kas ta ikka lasi end ise maha. Tõsi ta on, on suhteliselt ebatavaline enesetappu sooritada kahe püstolilasuga südamesse. Igatahes asub palees nüüd muuseum, mis pühendatud vabariigile. Eksponeeritud on ka tuba, kus hr Getúlio oma õnnetu otsa leidis. Lisaks vana maja interjöörile võib näha veel aegliinis Brasiilia kujunemist ning kirju, mida inimesed 80ndate lõpus uut põhiseadust kirjutavale Konstitutsiooni Kongressile oma ettepanekutega saatsid.

2. Käisime me kartidega sõitmas ja ma ei jäänudki päris viimaseks, vaid lõpuminutitel õnnestus isegi pihta saada, kuidas see kardivärk käib ja Marianast mööda kihutada. Mul pole autojuhilube, kui keegi peaks nüüd imestama, et mis see kardiga kimamine siis ikka ära ei ole.

3. Päeva kõige olulisemaks sündmuseks kujunes aga hoopiski ühe uusaastaunistuse täitumine. Nimelt saan ma nüüd juuksed pliiatsiga üles panna. Muahahahaaa!!!

Hea küll, panen siis neljanda ka. Suur Projekt on peaaegu valmis. Puudu on umbes 15%.

Quiero volar con los ovnis

Viimasel ajal tõesti juhtub tihti, et käin ajalehti lugemas. Aga ega ma päevauudiseid enamasti ikkagi ei loe, täna näiteks hoopis uudistasin Jaan Tätte muhedat intervjuud EPLs. Juba lugemise ajal hakkasin mõtlema, et viimasel ajal pole ma ise ka ehk olnud piisavalt avatud ja lapsemeelne, vaid pigem närviline ja blogis üldse nalja ei viska. Käisin õenässi blogi ka lugemas ja no seal saab kogu aeg nalja! Langesin kohe masendusse.

Päriselus muidugi on nalja nabani. Näiteks saab väga palju nalja siis, kui kuulda laulusõdest “I want to ride on a white horse” välja “I want to ride with the ufos”. Püüa sa sellises olukorras tõsist nägu säilitada!

Või kui sõber, keda kutsume siinkohal Dks, räägib sulle tõestisündinud loo, kuidas üks tema meeskolleeg, keda kutsume Aks, oli üle aasta tõsises suhtes naiskolleeg Bga, ise samal ajal nädalavahetusteti oma korteris grupiseksiorgiaid korraldates. Noh, Brasiilia värk, vabameelsed inimesed. Juhtus aga nii, et B ei teadnud asjast midagi, vaid kuulis lõpuks kõigest juhuslikult maja uksehoidja käest, mis A korteris nädavahetusteti toimub. B otsustas A maha jätta. Mõeldud-tehtud. Kõik olekski muidu olnud kena, kui A poleks mitte grupiseksiorgiatesse kaasanud oma inglise keele õpilasi (tegevus toimub ühes inglise keelt õpetavas keeltekoolis). Noh, see muidugi oligi kena ega häirinud A ülemusi põrmugi. A sai kinga alles peale seda, kui üks alaealine meesõpilane peale lahkuminekut B aadressil tunnis rõlge märkuse tegi. B hakkas nutma, A aga andis poisile, kes ühtlasi oli ka üks tema voodipartneritest, kõigi ees peksa.
Hea küll, võib-olla see ei tundu teile eriti naljakas, aga minu meelest on see lugu küll parajalt humoorikas.
Hämmastav riik see Brasiilia ikka.

Hämmastav on ka, et ootamatult on taas saabunud talv! Täna pole päikest ja hetkel mulle tundub, et peaks vist sokid jalga tõmbama. Tunnen end umbes sama petetuna, kui kaks aastat (issake, sellest ongi juba kaks aastat möödas. KAKS aastat!) tagasi talv Buenos Airesesse jõudis. Toona kuulus tervelt kuu jooksul minu igapäevamenüüsse kuum piim Vana Tallinnaga. Uskumatu, et minust selle kuu jooksul alkohoolikut ei saanud!

P.S. Kena laulupidu ka!

A Mulher Invisível

Brasiilias on täna valentinipäev, mis tähendab otse loomulikult, et juba viimased kaks nädalat on kõik vaateaknad olnud kaunistatud punaste südametega, mis igal endast lugupidaval inimesel muidugi südame pahaks ajavad. Valentinipäev on siinses kultuuriruumis deitimise juures äärmiselt olulise tähtsusega, vähemalt selline mulje on mulle jäänud. Kindlasti tuleb oma teisele poolele osta kingitus ja õhtul on kõik restoranid pilgeni inimesi täis, sest tähtsat päeva tuleb ometigi tähistada romantilise õhtusöögiga. Päev on otsustava tähtsusega ka nendes suhetes, kus pole veel tehtud ettepanekut ametliku kurameerimise alustamiseks — täna saavad paljud suhted uue staatuse. Kas siis minnakse ametlikult paari või minnakse hoopis lahku.

Ma peaksin siinkohal vist seletama, et Brasiilias ei ole suhe ametlik, kuniks üks osapooltest pole teinud ettepanekut boyfriendiks-girlfriendiks hakata. Kuni selle hetkeni on mõlemad osapooled sisuliselt vabad ja võivad teha, mis pähe tuleb. Minu jaoks on see alati olnud natuke arusaamatu, sest Eestis sellist ametlikku “käepalumist” ju pole. Kuidas te reageeriksite, kui teiega juba nädalaid voodit jaganud mees ütleks ühel hetkel pidulikult: “Kallis, kas sa oleksid nõus minu girlfriendiks hakkama?”
Kui vastus on “jah”, tähendab see automaatselt, et inimesed on tõsises suhtes ja igasugune kõrvalsuhete pidamine tuleks viivitamatult lõpetada.

Eilne päev läheb aga minu isiklikku ajalooraamatusse — käisin esmakordselt kinos Brasiilia filmi vaatamas ja sain isegi peaaegu kõigest aru. Hea küll, tegemist oli tõesti ka niisama kerglase romantilise komöödiaga, kuid sellest hoolimata olen enda üle äärmiselt uhke. Kaasa aitasid ka eelmisel nädalal loetud naisteajakirjad, kust õppisin huvitavaid suhetega seotud slängisõnu.

Film, mida vaatasime, rääkis mehest, kes hakkas deitima nähtamatu naisega. Vaadake treilerit ka!

Laiskus kontides

Niih, ma olen vahepeal teinud kirjat88d muudele allikatele, tulemusi v6ib lugeda Delfist ja EEst. Muidugi EE on kahjuks kasutanud kasutanud loo juures fotot, kus ma 6nnelikult naeratan… Ups, mis teha.

Ma ei tea, mul oleks tegelikult kirjutada kyll. Kasv6i sellest, et kui sa poest hakkliha ei leia, ei t2henda see, et hakkliha polegi, vaid et hoopis seda tuleb ekstra kysima minna ja siis tehakse kohe v2rsket. V6i et “putz” on t2iesti viisakas s6na. V6i kuidas ma uued k6larid kohe l2bi p6letasin, sest ma ei tulnud selle peale, et siin riigis on k6larite ja laualampide jaoks 110v pistikud 220v asemel. V6i kuidas meil on olnud nii kylm, et k2isin poes villaseid kampsuneid vaatamas. V6i… Aga ma eriti ei viitsi. V6ib-olla kunagi tulevikus :)

It’s raining m… ptui, planes

Viimased 24 tundi on toonud mu ellu õite huvitavaid uudiseid. Esmalt selgus eile öösel, et keegi geenius on kopeerinud minu krediitkaardi ja ostelnud sellega Hispaanias lennupileteid ning Buenos Aireses alfajoresid (sihukesed küpsise moodi maiustused). Vaene kaardipettur sai muidugi suhteliselt tünga, kuna minusuguse vaesuri kaardilt õnnestus tal oste soetada kõigest 1300 krooni eest. Keerulisem lugu on muidugi mul endal, sest seda raha tahaks ikkagi tagasi ja te ei taha teadagi, kui ilmvõimatu on saada pangakaart Eestist Brasiiliasse.

Teiseks selgus hommikul ärgates, et ei saja mitte ainult vihma, vaid kahjuks ka lennukeid — öösel jäi kadunuks Air France’i lennuk, kus mingite andmete kohaselt olla viibinud ka üks eestlane. No asja uuritakse.

Rõõmsamatest uudistest ka — selgus, et minu kodu lähedal asuva muuseumi välikohvik on väga nunnu.

Temos uma festa

Blogimine käib ikka ka hoogudena, praegu pole hoogu. Igatahes ma mõtlesin, et mul on ju sünnipäev tulemas, seega homme peame siin pidu, tulge ka!

Ja siis mõtlesin, et te, head sõbrad, tahate ju mulle kindlasti ka kingitusi teha! Seega, saatke mulle kirju, millega te viimasel ajal tegelenud olete. Kõik, kes viitsivad kirjutada, saavad ka vastuse :)

Panin Argentina pildid ka üles, võite neid vaadata lugemise asemel. Ja üldse, väljas on kevad, nii et lõpetage see ekraani ees passimine, võtke kaasa pastakas ja leht paberit ning minge õue mulle kirju kirjutama! Aadressi saab ka, kui ilusti küsida.

Estou ocupada vol x

Ega põhimõtteliselt pole endiselt midagi muud tarka öelda, kui et vahepeal on paar tööotsa tekkinud ja sellega seoses pole blogimiseks mahti. Majandusaasta aruannete tõlkimine hispaania keelest eesti keelde pole mitte naljaasi, seda ma teile ütlen.

Vahelduseks mõtlesin hoopis, et panen ühe foto, kuna täna on ikkagi suurpäev — saabus esimene postkaart Eestist :) Ainult 10 päeva on kulunud minuni jõudmiseks, suhteliselt parem tulemus, kui Argentina Post näidata suutis. Mul meel kohe rõõmus, aitäh, Niru!

Lisaks sain täna imelise kohvikruusi omanikuks ja sellega seoses võib siis vist lugeda minu elupaika ametlikuks koduks. Kohvikruusist ma ei viitsinud hakata pilti tegema, aga tegemist on paraja ämbriga, lisaks toetas selle mulle kinkinud sõber brasiilia disaini, kuna tass on pärit Moodsa Kunsti Muuseumist. Mina muidugi toetasin ka temaga solidaarselt brasiilia disaini ja ostsin endale uue sõrmuse.

Väga mõnus päev oli!

Seagripp on kohal!

Niih, selgub, et vahepeal on meile siia Riosse (mis asub Brasiilias, kes veel ei teadnud), tõesti saabunud seagripp ja eilsed ajalehed kirjutasid sellest, kuidas Ilha do Governadoril (mis on Rio satelliitasula ja kus asub rahvusvaheline lennujaam) on nüüd dokumenteeritud esimene juhus, kus põrsatõbi on liikunud inimeselt inimesele.

Selle peale arvas ühe mu kohaliku sõbra ema kohe, et sõber võiks ette vaadata igasuguse kahtlase kontingendiga suhtlemisel, sest need väljamaalased, no nendel võib ju kõigil see va seagripp olla.

Nakatunud noormees on 29-aastane ja sai haiguse sõbralt, kes oli viibinud Mehhikos.

Estoy ocupada

Kuna ma peamiselt sisustan oma päevi hetkel töö otsimisega, pole ka eriti aega blogida. Aga ärge muretsege, teie uudistenälja kustutab Daniel, kes Rios EVSi teeb ja kellega oleme moodustanud kohaliku Eesti maffia. Daniel on õnneks aktiivsem blogija kui mina ja kirjutab ka mulle endale silma hakanud asjadest. Aga minge lugege ise.

“Aga et mis tööotsingud?” küsite te nüüd kindlasti. Asjalood on sedapsi, et olen otustanud novembrini siia jääda, vältides nõnda majanduskriisist masendunud eestlasi. Ja kuna kahjuks Eestis ajakirjandusega siiski ei ole võimalik ära elada (täitsa naljakas, ma pole vist ülikoolist saati nii vaene olnud, hehe), tuleb leida mingi lisatööots, et mitte nälga surra. Kuigi üks austraallannast tuttav arvas, et suure tõenäosusega päris näljasurm mind ikkagi ei ähvardaks.
“Sa oled ju noor ja blond, küll mõni tänavakaupmees sulle teinekord ikka paar tasuta banaani annab,” arvas Ruth. Üldiselt ka paljud kohalikud arvavad, et ma olen blond, aga see selleks.

Kuna ainult banaanidieet pole mulle siiski mokkamööda, üritan leiutada rahateenimiseks ka muid vahendeid. Alati on variant töötada näiteks hostelites ja seega käisin siin paarist ka küsimas, kas oleks mingit tegevust pakkuda. Tulemused olid pisut ootamatud. Tööd on, aga sisuliselt tuleks selle eest ise peale maksta. Sest kuidas muudmoodi kutsuda tehingut, kus nädalas 32 tunni töö eest saab ühiselamutoas koos viie teise tibiga magada. Või kus nädalas 48 tunni töö eest saab kolme teise inimesega ühes toas magada ja 1500 krooni. Seega otsustasin, et nii meeleheitel ma veel pole ja siirdusin inglise keele õpilaste otsingutele.

Ainult sellega pole ka olukord just üliväga roosiline. Esiteks muidugi pole neid õpilasi nii väga kerge leida — eriti, kui oled linnas suhteliselt kontvõõras — ja teiseks armastavad inimesed siin tunde ära jätta viimasel hetkel, kui oled sisuliselt juba kontoriuksest sisse astumas. Aga eks see kõik on kultuuriline kogemus, hehe.

Ühesõnaga, lõpetuseks. Kui keegi teab kedagi, kellel oleks vaja kedagi, kes suudab tõlkida suundadel inglise-eesti-inglise, hispaania-eesti, soome-eesti, portugali-eesti, hispaania-inglise, soome-inglise ja portugali-inglise, andke aga julgesti teada! Tasuks kirglikud suudlused (kas virtuaalselt või novembris IRL) ja potililled (vt eelmised sulud).

Muide, mõnikord ma ikka käin kodust väljas ka, kuigi muidugi parema meelega imetleks ainult oma uut kodu. Nõnda kaunis on teine :)