Üks Eesti aukonsulitest Brasiilias, trendikas rõivatööstur Oskar Metsavaht on ühes intervjuus kunagi öelnud, et Brasiiliasse tulnud inimene muutub brasiillaseks umbes kolme aastaga. Ma ei tea, kas tal on just aastate suhtes õigus, aga kui ma kohtun siin elavate eestlastega, on mul alati tunne, et nad näevad oma vanusest tunduvalt nooremad välja ja on kuidagi muretumad kui inimesed Eestis. Nagu ma juba varem olen kahtlustanud, ilmselt on lihtsalt raske masendusse sattuda, kui päike sulle pidevalt lagipähe särab.
Erandiks pole ka Eesti aupeakonsul Jüri Saukas, kellega täna lõunstamas käisin. Saukas saab varsti 70, aga välja näeb küll vähemalt kümme aastat noorem. Juhib endiselt oma ettevõttet Cimcorp, mis annab tööd umbes 170le inimesele ning mille käive on enam kui 100 mln kr aastas.
“Ega kõik need eestlased siin on parajalt tropikaliseerunud,” ütles ta täna mulle, kui parasjagu kala nosisime. Kuigi “eestlasi” on arvatavalt Brasiilias umbes paarituhande ringis, räägib meie keelt Sao Paulos umbes kümmekond inimest. Kaks neist on minu head sõbrad Triinu ja Erik, kes on n-ö uue põlvkonna eestlased Brasiilias. Eesti passe on Brasiilias välja antud Saukase sõnul kolmesaja ringis, suurem osa neist muidugi on tahtnud eesti passi, kuna kuulume nüüd Euroopa Liitu. Argentinas on muidugi sama seis, et need noored “eestlased”, kellel on sinine (vabandust, roosa) pass, on selle endale võtnud vaid seetõttu, et see võimaldab neil kergemini Euroopasse tööle saada.
Saukas elab Brasiilias juba oma 65 aastat, kuid tema eesti keel on sellest hoolimata väga kobe. Muidugi räägib ta aktsendiga ja mõnikord kasutab natuke veidraid sõnu, kuid arvestades seda, et ta praktiliselt polegi Eestis elanud, on tema eesti keel ikka väga-väga hea.
Tahtsin teile panna siia video Re:Jazzi laulust “Happiness”, aga kahjuks ei leidnud seda juutuubist. Üldiselt elu on happy-happy-joy-joy.
