Üks Eesti aukonsulitest Brasiilias, trendikas rõivatööstur Oskar Metsavaht on ühes intervjuus kunagi öelnud, et Brasiiliasse tulnud inimene muutub brasiillaseks umbes kolme aastaga. Ma ei tea, kas tal on just aastate suhtes õigus, aga kui ma kohtun siin elavate eestlastega, on mul alati tunne, et nad näevad oma vanusest tunduvalt nooremad välja ja on kuidagi muretumad kui inimesed Eestis. Nagu ma juba varem olen kahtlustanud, ilmselt on lihtsalt raske masendusse sattuda, kui päike sulle pidevalt lagipähe särab.

Erandiks pole ka Eesti aupeakonsul Jüri Saukas, kellega täna lõunstamas käisin. Saukas saab varsti 70, aga välja näeb küll vähemalt kümme aastat noorem. Juhib endiselt oma ettevõttet Cimcorp, mis annab tööd umbes 170le inimesele ning mille käive on enam kui 100 mln kr aastas.

“Ega kõik need eestlased siin on parajalt tropikaliseerunud,” ütles ta täna mulle, kui parasjagu kala nosisime. Kuigi “eestlasi” on arvatavalt Brasiilias umbes paarituhande ringis, räägib meie keelt Sao Paulos umbes kümmekond inimest. Kaks neist on minu head sõbrad Triinu ja Erik, kes on n-ö uue põlvkonna eestlased Brasiilias. Eesti passe on Brasiilias välja antud Saukase sõnul kolmesaja ringis, suurem osa neist muidugi on tahtnud eesti passi, kuna kuulume nüüd Euroopa Liitu. Argentinas on muidugi sama seis, et need noored “eestlased”, kellel on sinine (vabandust, roosa) pass, on selle endale võtnud vaid seetõttu, et see võimaldab neil kergemini Euroopasse tööle saada.

Saukas elab Brasiilias juba oma 65 aastat, kuid tema eesti keel on sellest hoolimata väga kobe. Muidugi räägib ta aktsendiga ja mõnikord kasutab natuke veidraid sõnu, kuid arvestades seda, et ta praktiliselt polegi Eestis elanud, on tema eesti keel ikka väga-väga hea.

Tahtsin teile panna siia video Re:Jazzi laulust “Happiness”, aga kahjuks ei leidnud seda juutuubist. Üldiselt elu on happy-happy-joy-joy.

Mõned päevad tagasi jõudsin tagasi Sao Paulosse, kust jaanuari alguses lahkusin Boliivia suunas. Esialgne mõte oli sõita bussidega Buenos Airesest põhja, aga muutsin plaani, kuna olen reisimisest väsinud. Ei jaksa enam, tahaks asjad Tamaarast välja võtta ja riiulile asetada. Tahaks kööki, kus saaks süüa teha. Tahaks isegi vahelduseks nõusid pesta, hehe. Nüüd istun T korteris, tipsid on nädalavahetuseks ära sõitnud ja mina naudin seda, et ma olen täiesti üksinda ja mitte keegi ei torma uksest sisse-välja, otsimaks midagi oma seljakotist.

Viimastel päevadel Buenos Aireses taipasin, et taaskord pole ma eriti fotosid teinud sellest imelisest linnast. Miks? Sest BAst on tegelikult saanud mulle teine kodu. Ja kodust inimesed vist üleüldiselt ei tee väga pilte. Kui palju tallinlastel näiteks Tallinnast fotosid on? Mul pole peaaegu üldse, sest Tallinn on ju tavaline elukeskkond mu jaoks.

Igatahes kui aasta tagasi lennukirattad Ezeizas asfalsilt lahti tõukusid, mõtlesin, et ei tea, kas üldse kunagi veel näen seda linna. Nüüd ma tean, et kindlasti jõuan sinna taas tagasi. Millal, seda ma muidugi veel ei tea, aga võib-olla see ongi elu üks väikestest võludest, et kunagi ei tea täpselt, mis järgmisena juhtub.

Ja nüüd ma hakkan tööle, sest mitu lugu ootavad järjekorras ja vaja kiiremas korras valmis kribada. Kui aega saan, hakkan uusi pilte ka panema üles, vahepeal on ju käidud Tshiilis ja Argentinas.

Tervis, toitumine ja kaal on oluline teema nende 10% brasiillaste vestlustes, kelle käes on 80% riigis ringlevast rahast ning need inimesed on nõus kulutama uskumatuid summasid jõusaalidele, plastilisele kirurgiale ja toitumisspetsialistidele.

Jätkub ÄP blogis.

Eesti delegatsioon Sao Paulos soovib kõigile head uut aastat!

„Aastavahetus Sao Paulos?!“ ilmutavad eranditult kõik mu Rio de Janeirost pärit sõbrad täielikku mõistmatust minu otsuse suhtes võtta 2009 vastu Sao Paulos mitte Rios.

Edasi saab lugeda minu ÄP blogist.

Soovin kõigile muhedat aastalõppu ja toredat uue aasta algust! Meie lähme nüüd nääriostlusreisile.

Sao Paulo tervitas meid vihmasajuga, mis ei katkenud just pikkadeks hetkedeks nende kolme päeva jooksul, mis seal veetsime. Samuti lööb Sao Paulo külastajaid oma mastaapsusega. Tegemist on siiski Brasiilia ja maailma suurima linnaga, mis koduks oma 20 miljonile inimesele.

Ma ei saaks öelda, et Sao Paulo mulle väga sümpaatse mulje oleks jätnud. Võib-olla oli süüdi halb ilm või minu enda laiskus, kuid pidev vihmasadu ei meelitanud küll eriliselt linna avastama. (Kuigi jah, ma ei saa eitada, et mul on sellest linnast siiski head mälestused.)

Meie reisi kolm põhieesmärki said täidetud. Külastasime portugali keele ja moodsa kunsti muuseumi ning kohtusime Eriku ja Julianaga.

Kuigi Erik teadis rääkida, et inimesed üldiselt kiruvad portugali keele muuseumi ning peavad seda üsna igavaks meelelahutuseks, jättis koht mulle hoopis vastupidise mulje – isegi isegi minusugusel portugali keelt sisuliselt mittevaldaval inimesel oli huvitav kaeda (märkus – hispaania keele oskajad saavad kõik vähemalt midagi portugali keelest aru. Seega ma ei garanteeri, et kõigile keelevõhikutele see koht peale läheb, kuna inglise ega üheski muus keeles polnud loomulikult midagi seletatud).

Moodsa kunsti Masp muuseum on üks huvitav maja, mis seisab püsti ainult kahe posti najal sisuliselt (vaata ka wikipediat). Kuidas, ma täpselt ei tea, aga näeb päris efektne välja. Muidugi kui nad natuke remondiks seda asjandust, oleks pilt veelgi ilusam. Lisaks maalidele oli muuseumis väljas ka jaapani kunstniku Tatsumi Orimoto fotonäitus. Tüübi ema avastati mingil hetkel alzeimer ning sellega seoses pidi ta sisuliselt 24 tundi oma ema valvama. Ma ei tea, kas suurest igavusest või millest iganes, otsustas tegelane ema hakata kasutama vahendina kunsti tegemiseks. Tulemus oligi väljas – pildid ema igapäevaelust ja mitte ainult.

Kas ja kui eetiline selline käitumine on, jäägu igaühe enda otsustada. Viimasel ajal mulle endale tundub, et mu piirid ei ole ehk piisavalt laiad, kui rääkida eetikast ja moraalist, aga see on juba hoopis üks teine teema, millel pole Sao Pauloga midagi pistmist.

Üle sai vaadatud ka Jaapani kvartal. Sao Paulo on nimelt koduks suurimale jaapanlaste kogukonnale väljaspool Jaapanit ning hinnanguliselt elab linnas üle 300 000 jaapanlase. See tähendab, et sushit leida ei ole just eriti keeruline ning jaapanlasi liigub linnapildis palju.

No ja loomulikult ei saa Sao Paulost rääkides üle ega ümber betoonist. See linn on nagu üks suur betoonist monstrum, mis öösel salaja inimesi sööb. Nii mulle vähemalt tundus ning mõistmine, kui palju aega seal kulub ühest kohast teise jõudmiseks, ainult süvendas seda arvamust.

Väikeseid maju ma seal praktiliselt ei näinudki, ainult suured-suured-suured betoonkolakad sirutumas kõrgustesse. Ega ma ei kurda, paljud neist olid täitsa huvitavad ja kohati mulle tundus, et ma viibingi päriselt ulmefilmis, aga elada ma seal küll ei tahaks ning kuiig tripp Sao Paulosse oli kahtlemata tore, kuulub minu süda hetkeseisuga Brasiilias Riole.

Eile oli m2rkimisv22rne p2ev ajaloos. Nimelt kohtusin ma mitmeteks 6lledeks ja lobisemiseks Erikuga Sao Paulos. S6ime pizzat, j6ime 6lut, lobisesime niisama ja olime muhedad. Sao Paulos on ka m2rkimisv22rselt kylmem kui Rios, aga elame yle. Polegi ammu t6elist Eestimaa suveilma nautinud. irw.

Teiseks oli t2helepanuv22rne t2htp2ev. Eile t2pselt aasta tagasi pyhkisin ma kodumaa tolmu jalgadelt ja s6itsin Argentinasse. Naljakas, ise kyll aru ei saa, et terve aasta on juba m88das…

Kolmandaks uudised portugali keele lainelt. Kui r22gib Erik, siis ma saan ysna h2sti aru, millest k2ib jutt. Kui r22gib R oma kiire Rio aktsendiga, siis ma enamasti ei m6ista midagi. Vodshka laitsh.