Milleks mõelda ise midagi välja, kui saab kasutada teiste tehtud asju, mõeldi ilmselt eile hommikul Kanal 2 uudistetoimetuses ja lasti õhtul eetrisse lugu, mis praktiliselt üks-ühele kattub minu looga, mis eile ilmus ÄPsi esikaanel. Ega ma ei ole kade, kasutan isegi aeg-ajalt lõike teiste inimeste lugudest, aga mina vähemalt viitan, kust ma info leidsin. Aga ma ei tea, võib-olla televisioonis ei peagi viitama, kust info pärit on.

Palun väga, minu lugu saab lugeda siit, Reporteri uudistelõik on saadaval siin.

Lohutuseks jääb loomulikult see, et minu lugu oli vähemalt mu enda meelest parem.

Kallid kaasmaalased!

Käesolevaga teatan, et umbes täpselt kolme nädala pärast võin taaskord kodumaa pinda suudelda. Sellega seoses oleks vast paslik alustada tööotsingutega. Ehk siis üks keskmiselt kobe ajakirjanik on ripakil ja üle. Õppinud olen ajakirjandust (natuke politoloogiat ja majandust ka), töötanud üle kolme aasta Äripäevas, viimase aasta veetnud Argentinas rahvusvaheliste vabatahtlike ülemusena ja aeg-ajalt kirjutanud lugusid Eesti meediale. Räägin ja kirjutan vabalt eesti, inglise, hispaania ja soome keeles (viimane neist kirjakeeles nõrgim). Aru saan veel vene keelest (hetkel vist rääkida küll ei suuda, pole ammu praktiseerinud) ja ka portugali keel pole päris tume maa.

Kui tead kedagi, kellel võiks sellist inimest vaja olla, kirjuta mulle aadressile kangsepp at gmail com.

A muidu pole siin hõisata midagi, pakin kotti, väljas ladistab paduvihma. Kuidagi trööstitu värk.

Viskasin töölt jõudes potti mõned juurikad, lugesin raamatut, panin mängijasse filmi, lugesin veel ühte teist raamatut, vahtisin lakke, tundsin, et mul on soe — õues on 26 kraadi (ja kell on kaksteist öösel), toas on ilmselt veel soojem — ja mõtlesin, et mulle teinekord tõesti meeldib üksinda olla. Selles on midagi ilusat ja rahustavat. Ainult sina ja su väike maailm, millesse küll teinekord tükivad Jorge kitarrihelid, aga neid on õnneks iTunesi abiga võimalik summutada.

Neljapäeva öösel löödi minu kodugetos maha 17-aastane noormees, kes aitas oma vennal tagasi teenida narkodiileritele võlgu olevat raha. Ta nagu polnudki selle kõigega seotud, tal oli korralik töökoht ja ta ei kasutanud narkootikume. Ometigi jättis oma kodutrepil eluga jumalaga tema, mitte tema vend, kes sai kuuli jalga, ja haiglas lebab ka nende isa. Reaalsus pressib mu ilusasse roosasse mulli teinekord liiga agressiivselt sisse.

“Üksi on lihtsalt lihtsam,” ütles filmis Anale tema sõbranna, kui peategelane esines arutlustega ideaalsest partnerlusest ja selle leidmise sisuliselt olematust võimalikkusest. Ma ei tea, võib-olla sellel sõbrannal oli õigus. Ma tean, et homme ma ostan endale ventilaatori, sest ilma selleta ei ole enam võimalik elada. Suvi on murdmas Buenos Airesesse…

Istusin taksosse, vahetasime tavapäraseid viisakusavaldusi. Haigutasin laialt, taksojuht küsis, kas mul on uni.
“Jah,” vastasin mina. Taksosse sigines üsna pikalt kestev vaikus, fooris oli endiselt punane tuli.

“Aga kuhu me sõidame,” küsis taksojuht järsku vaikust katkestades.

Vot see on hajameelsuse kõrgem pilotaaž — istud taksosse ja minut hiljem ei mäleta enam, et unustasid taksojuhile aadressi öelda.

Täna ma vallandasin esimest korda elus inimese. Päris veider värk.

Juhtusin Kraaxu blogist lugema, et ühed ullikesed veeti jälle Egiptusesse reisile ja jõudsin sealt SL Õhtulehe looni, kus (lisaloona?) kirjas ka erinevates riikides kehtivate eetikaseaduste väljavõtted. Ma ei kasuta siin sõna “seadus” õigusakti tähenduses.

Ma võin kätt südamele pannes tunnistada, et ma olen kosmopoliitne ajakirjanik — mul on sõpru-tuttavaid ajakirjanike seas üle maailma ning nendega suheldes on mul pigem siiski mulje, et Eestis on asjalood kingituste vastuvõtmisega siiski üsna kontrolli all.

Ma tunnen Šveitsi ajakirjanikku, kes lehvitab alati lennupileteid ostes pressikaarti, saades nõnda automaatselt soodustust. Protsenti ei mäleta, aga suht korralik ale ikkagi, arvestades, et lennupiletid on ikkagi küllaltki kallis lõbu. Ma olen sõprade vahendusel kuulnud inglise ajakirjanikest, kes rõhutavad igal võimalikul juhul, milliste väljaannete ajakirjanikud nad on, oodates seepeale paremat teenindust, hotellikohti ja hindu.

Mu argentiinlasest sõbra, kes juhib tehnoloogiaajakirja, sisuliselt kogu koduelektroonika on saadud kingitustena erinevatelt firmadelt ning ta peab seda täiesti normaalseks. Samuti tean taani ajakirjanikku, kes samuti saab tehnoloogiafirmadelt kingitusi. OK, tehnoloogiaajakirjanikud on vist pisut teine teema, aga ikkagi mina isiklikult ei pea õigeks, et su helisüsteem ntx on kingitus mõnelt tehnoloogiafirmalt, kes ootab sinult seepeale moosiseid lugusid.

Ma tean, et Madagascaril hakkas vähemalt üks tütarlaps kunagi ajakirjanikuks raha ja tutvuste pärast. Ehk siis kui keegi tahtis, et ta millestki kirjutaks, tuli ainult hinnas kokkuleppele jõuda.

Niiet teate Eestis on asjalood täitsa oki-doki mu meelest. Või vähemalt ÄPs on asjalood võrreldes muu maailmaga ikka väga hästi (ikka nende kingituste vastuvõtmise koha pealt siis). Suurem osa rahvusvahelisi ajakirjanikke, kellele ma olen tutvustanud põhimõtteid, mille järgi ÄPs käitutakse, on pigem hämmastunud, et meie reeglid nõnda karmid on. Ma ei oska rääkida teiste Eesti lehtede eest, kuna pole üheski teises ajalehes kunagi töötanud, aga üldiselt ma siiski usun, et Eestis on olukord suhtelisekt ok.

Muidugi, aeg-ajalt ikka käivad mõned kusagil reisil ja ma usun, et suurem osa selliseid reisilkäimisi jääb avalikkuse eest varju. Autoajakirjanike reisimisi ei jõuaks ükski väljaanne kinni maksta (muide, ma tean, et ühes suures Saksa autofirmas siiski aeg-ajalt juhtub nii, et väljaanded maksavad ajakirjanike reiside eest. Aga sellises olukorras saadetakse väljaannetele enamasti vastastikusel kokkuleppel pigem sümboolse summaga arve.)

Muide, pisut teistsugusel ajakirjandusteemal — mu Zimbabwe sõps on praegu Euroopas maapaos, kuna ta kirjutas liialt kriitilisi lugusid oma presidendi tegevusest, sattudes nõnda riigipea hit-listi etteotsa. Jees, ma olen isegi seda dokumenti näinud, kus kirjas kõigi ajakirjanike nimed, kes tuleb esmajärgus “kahjutuks” teha.

Ja veel Hispaania ajakirjandusest. Ühe hispaanlasega me siin ka kunagi rääkisime nendel ajakirjanduseetika teemadel ja temagi oli Eesti mentaliteedist üsna üllatunud. Ma pigem usun, et Hispaania ajakirjanikud on üsna korrumpeerunud, kuigi SLÕhtulehe saidikas ehk vihjab teisiti.

Niisiis, kommenteerimisega olid vahepeal probleemid, mis peaksid olema tänaseks lahendatud. Juhiksin kõigi tähelepanu aga sellele, et palun vaadake hoolikalt, kas te vastasite spämmivastasele küsimusele, sest ilma selleta kommentaar läbi ei lähe.

Mina istun koduses miljöös ja hakkasin kirjalikult dokumenteerima asju, mis on saanud Convivenis senimaani tehtud. Mai gaad, ma olen nii palju teinud tegelikult! Tunne läks paremaks kohe.

Kokkuvõtlikult viimastest päevadest, mõned märksõnad.

*Christian, argentiinlane, 34, kihlatud: “Iga mehe elus saabub kord hetk, mil ta peab enesele ütlema: “See on nüüd läbi.”"

*Teoorias ei ole subjuntivo imperfecto isegi niiväga keeruline.

*Cafe Tortoni tangoshõu on nii ehedalt halb, et lõpuks hakkas juba naljakas. Samas tango alustaski prostide tantsuna, niiet odav jama oligi ehk hoopis väga naturaalne tangonäitamine. Või noh, ega me tangot väga ei näinudki, aga Dolly opitud nägu ja parukas ning tema tüsedusele kalduva partneri meelas lips jäävad veel kauaks kummitama.

*Magamine on selgelt üleväärtustatud. Mina näiteks ei maga hetkel üldse. Maailm omandab kohe uued värvid, võiks öelda. Koristamine on samuti üleväärtustatud. Mina näiteks ei korista ka hetkel üldse ja ka tuba omandab uued värvid, võiks öelda. Krohvihunnikud põrandal on ju pigem kunst kui prügi!

*Peale närvilisi kõnesid Tallinnasse (ausalt, internet on mu elu suurim armastus) selgus, et lend, millega 2xR ja T öösel siia peaksid jõudma, siiski eksisteerib. Kohe rahulikum olla :)

*Mul on raske uskuda, et inimesed, kelle ajast lõviosa näikse kuluvat internetis tatipritsimisele on õnnelikud.

*Ma nüüd lähen jälle tööle. Saigi juba tervelt paarkümmend minutit iseendale pühendada. Joy-joy!

Kõigepealt olulisemad kultuuriuudised. Prouad eestlased käisid täna teatris kaemas Cabaret’d, mis oli täiesti peen etendus ja eriti meeldis meile, kuidas oli lahendatud lõpp. Kui isegi mina ei saanud vahepeal mõmmigi aru (sest ma nägin filmi umbes täpselt sada aastat tagasi), siis pr R-ga läks ilmselgelt veel kehvemini, kuna tema ei valda ju üleüldse kohalikku keelt.

Mis mulle muidugi eriliselt kõrva jäi — teises vaatuses kasutati peamiselt ainult subjuntivot. Niiet tegemist oli sisuliselt… well, mitte just päris tasuta keeletunniga, aga 100 eeku kultuuri JA keeleõppe eest koos maksta pole nagu väga palju. Pärast arutasime, et ei tea, kas Eestis enam peksagi saab selle raha eest…

Tööl on käimas maailma nõmedaim nädal ja Valmir ajab mind peast hulluks. Täna sattusin täiesti masendusse kohe. Ühelt poolt on tegemist muidugi keelebarjääriga endiselt ja teisalt pole ta harjunud, et keegi teda aidata püüab. Seega ta hästi ei mõista, kuidas ma ei suuda tema mõtteid lugeda ja väidab, et ta on mulle öelnud asju, mida ta loomulikult öelnud ei ole. Võimalik muidugi, et me tegelikult oleme neist asjadest vestelnud, aga ma ei saanud lihtsalt aru. Elu on üks hädaorg, ma ütlen küll…

See tähendab, vabandust, elu on kabaree (kas tead).

Nagu mõned head hinged ehk mäletavad, oli siin blogis mõnda aega tagasi üleskutse aidata minu väikeseid getolapsi ja võta üks drink selle terviseks, et te veel pool aastat saate südamerahuga ilma minuta läbi ajada. Aeg on teha kokkuvõtteid.

Niisiis tahaksin tänada tervelt kolme sõpra — Dianat, Irmat ja Seppa, kes ei pidanud paljuks getolapsi natuke toetada. Nende annetatud kroonid läksid meie keskküttesüsteemi fondi ja aitasid seatud eesmärki lähemale tuua. Suur tänu!

Mõnda aega tagasi küsis keegi (enam ei mäleta, kes), kuidas ma end tundsin, kui nägin esimest korda tõelist vaestust. Ma kehitasin õlgu ja ütlesin, et tõesti ei mäleta, sest no mulle tõesti ei meenunud, kas ja kus ja millal ma tõelist vaesust näinud olin. Ma ei mäletanud, sest ma ilmselt polnudki seda näinud.

Mul on plaan teha üks lugu cartonerodest ning nii me siis läksime täna kohtuma Lidia ja Migueliga, kes on “sõltumatud” cartonerod ja elavad minu kodugetos. Teate, ausõna… Mulle meeldib töötada majanduslehes, sest on asju, mida ma ei taha tegelikult näha. Isegi, kui ma tean, et nad on olemas. Lipsustatud (keskealisi) meesterahvaid, kes valetavad (ja teinekord sulle ebameeldivalt külgegi püüavad lüüa) on lihtsam taluda kui seda, mida ma täna nägin. Mul hakkas seal lihtsalt nii valus, et ma tahtsin nutta ja ma ei suutnud veel paar tundi peale Lidia ja Migueli majast lahkumist rääkida sellest, mis ma seal nägin.

Nad elavad majas, mis on kokku klopsitud eterniiditükkidest. Sellel majal on muldpõrand ja kaks pisikest räpast tuba, täidetud kihiti elanike asjadega. Aknaid muidugi ei ole, kuid “lae” ja “seina” vahelistest pragudest pääseb piisavalt valgust sisse. Nende majas haiseb, kuna kolmandas ruumis asub kuivkäimla ja meil on siin praegu juba päris palav, aga majade vahel enamasti tuult eriti ei liigu. Igal õhtul lähevad nad välja prügi sotreerima, peale seda tuleb kaablite küljest plastmass lahti põletada ja hommikul müüvad nad leitud asjad kogumispunktis maha, teenides 15 peesot (natuke üle 50 krooni). Lidia ei oska ei lugeda ega kirjutada, Miguel on käinud koolis kolm aastat ja oskab kirjutada trükitähtedes. Ma ei ole mitte kunagi varem kohanud keskealist inimest, kes ei oska absoluutselt mitte sõnagi lugeda.

Ma tundsin seal, et ma ei suuda oma tööd teha. Ma ei suuda seal seista ja küsida nende käest, kuidas nad oma eluga hakkama saavad ja millest nad rõõmu tunnevad. Ma ei suuda taluda, kuidas see naine istub oma räpasel segamini voodil ja räägib mulle oma elust, pisar mööda põske alla veeremas. Mul hakkas lihtsalt halb.

Mõnikord ei meeldi mulle need hetked, mil tuletatakse meelde, kui hästi mul tegelikult läinud on.