Täna hiilis mulle külitsi ligi umbes 10-aastane inglise keele püsikunde Daiana, sikutas häbelikult seelikusabast, pani mulle oma pisikesed käpad ümber piha ja õhkas tasakesi: “Profe, profe, sa oled täna nii ilus…”
Veel uudiseid töörindelt — mul on nüüd juba 26 alluvat! Järgmisel nädalal tuleb veel juurde!
Kõik mu päevad on viimasel ajal nii pikad, et tundub, nagu poleks igiammu midagi kohaliku elu kohta kirjutanud.
(veel…)
Tegin nimekirja asjadest, mis oleks tarvis hiljemalt homse päeva jooksul korda ajada. Sain terve A4 lehekülje täis. No ja siis lehekülje teise poole kah. Umbes kolm asja olid seotud isikliku eluga (neljas tegelikult ka — tuba on hirmus segamini, sest pole aega seda koristada).
Hakkan vaikselt aru saama, et minu igasugune huvipuudus karjääriplaneerimise vastu on tingitud loomulikust intelligentsist ja kaitsemehhanismidest — see juhtimine on ikka jube sebimine, teate! Niisama mutter olla on palju mugavam. Kui keegi oleks mulle veel umbes aasta tagasi öelnud, et minust saab boss, ma oleks selle inimese kõva häälega välja naernud. Praegu enam väga naljakas ei tundu. Õnneks jääb vaid tõdeda, et siiani olen oma elus valdavalt kokku puutunud äärmiselt sümpaatsete juhtidega ja loota, et ehk neilt on üht-teist külge jäänud.
Aga no kurat seda teab, äkki kõik mu vabatahtlikud peavad mind selja taga tohutuks pesadoks ja idiotaks, kes ei mõista üldse elu ega inimesi, ainult kooberdab kõigil jalus ja ajab inimesi endast välja. Ei või iial teada, hehe.
Eile hambaid pestes mõtlesin sellele, et ma vist olen ikka ka tüüpiline eestlane, kes töötab end surnuks, sest muudmoodi ei oska. Sai ju tuldud siia, et aasta otsa natuke rahulikult mõelda ja tiksuda, aga no ei õnnestu, raisk! Tööd aina tuleb juurde ja juurde ja juurde! Kuidas, mina täpselt aru ei saa. Aga magada saab jälle lahtise aknaga, muahahaha!
Lugupeetud lugejad,
mul on au teatada, et sel nädalavahetusel murtakse minu Argentiinareisi selgroog ehk saab täis kuus kuud hetkest, kui minu sihvakad koivad puudutasid esmakordselt jalgpalli- ja lihausku (rääkimata katoliiklusest) riigi pinda. Sellega seoses on mul au teatada, et olen teile kõigile nädalavahetuseks välja mõelnud peene aktiviteedi koondnimetusega “Kängsepp lihavõtteks koju!”
Ehk siis meil on siin parasjagu käimas Aita Argentiinat kuu. Seega, kallid sõbrad, kui teil vähegi aega ja viitsimist on, saage nädalavahetusel kokku, tehke mõned dringid, ajage niisama udujuttu, meenutage mindki hea sõnaga ning ühe dringi raha annetage minu pangakontole, et vaesed Buenos Airese getolapsed saaksid oma päevakeskusesse järgmiseks talveks korraliku keskküttesüsteemi ning vabatahtlikud ei peaks töötama, kindad käes, mantel seljas ja müts peas.
Kes on niisama head inimesed ja tahavad ka aidata, need võivad kirjutada (ikka kangsepp ja gmail ja com) ning ma saadan oma kontonumbri. Kuidas raha kulutatakse, saab lugeda siitsamast blogist ja vajadusel võime ka kirjalikult tunnistada, et me ei ostnud endale annetuste eest ilusaid asju.
Niiet jah, pool aastat veel saate rahulikult hingata enne, kui ma kodumaale naasen. Kasutage ometigi seda võimalust! Muahahaha!
Ning nagu Lauri täiesti õigesti eelmise postituse kommentaarides märkis, võib mind näha Dilemmas poseerimas. Ma ei hakka vast siia kogu lugu kopeerima-pasteerima, aga lugeda võib siit. Kellel pole ÄP paroole, aga tahavad lugu lugeda, võivad mulle kirjutada ja ma saadan meiliga. Endiselt aadress siis gmailis ja kasutajanimeks kangsepp.
P.S. Annetamine pole kohustuslik. Võite ka ilma selleta mõned dringid teha! Võite isegi midagi toekat süüa osta drinkide kõrvale!
P.P.S. Ilm Argentiinas on hetkel lihtsalt suurepärane — pole liiga palav ega liiga külm, saab vabalt lahtise aknaga magada ja puha. Elu on ilus.
On inimesi, kelle tiimist lahkumine teeb kurvaks, hoolimata sellest, kui nad on sinu kõrval olnud vaid mõned ükskikud nädalad. Aga sa näed, kui palju neist võiks kasu olla, kui hea oleks klapp, sünergia ja kõik need muud suured sõnad. Kuid mis parata, Conviveni eripära on kord juba see, et inimesed ei jää kauaks, vaid on enam-vähem vaid ainult läbisõidul… Aga ikkagi on kurb, kui lahkuvad Head Inimesed, minu inimesed. Loodetavasti jääb jälg siiski maha ja ideed saavad teiste abiga ellu viidud.
Muidu leidis taaskord kinnitust fakt, et Convivenisse minnes pole absoluutselt mitte mingisugust mõtet teha endale tegevusplaani, sest see lendab kiirelt vastu taevast. Noh, homme on ka päev. Elame ju siiski Argentiinas. Buenas noches.
Aa, kultuuririndelt kah. “Copying Beethoven” on täiesti pandav film ja isegi, kui sisu ei meeldi, siis muusika on superluks. Pole õrna aimugi, kas Eesti kinodes näidatakse, ei viitsind kontrollida.
Teate, see bossamine on üks väsitav tegevus. Vähemalt on mul hetkel ka alluvaid, kelle üle bossata, haha (õel naer nurgast). Omamoodi huvitav on muidugi ka see, et ma ei ole ju elus ühtegi juhtimisteooriat lugenud ega ka mitte neid Eestis juba mitu aastat üliväga trendikaid populaarteaduslikke juhtimisraamatuid. Niiet leiutame jalgratast, jeebeibi! Vähemalt ei ole igav.
Jees-jees, mõtteid on, nüüd tuleb leida ka viisid, kuidas need ellu viia.
Homsed ülesanded:
sisestada exceli tabelisse uued vabatahtlikud
väike kontoritarvete osturetk
lõuna sonia ja suega
paaritunnine surf internetis, otsimaks keeltekoole, kes tahaksid meiega koostööd teha
inboxi koristamine
meilidele vastamine
enese kokkuvõtmine ja valmirile kirjutamine (hsp keeles… saab olema huvitav)
üleüldiselt ilus ja andekas olemine
Noh, põhjusmõtteliselt, kui ma jõuan neist asjadest umbes pooled ära teha, siis on isegi hästi läind. Samas — meil siin on kell alles pool üks öösel, niiet äkki jõuab mõned asjad isegi täna ära teha!
Mai gaad, ma olen hulluks läinud.
Teate mulle kohe meeldib öösiti tööd teha — kell on kolm ja hoog on sees. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Mul on hoopis finantssektoriga seotud mure. Nimelt ragistan siin ajusid, kuidas ehitada lihtne süsteem inimestele, kes äkki tahaksid Convivenile natuke raha annetada. Hetkel on võimalik annetada läbi HelpArgentina ehk organisatsiooni, mille kaudu ma siin olen. Aga see variant ei ole eriti hea, sest esiteks võtab HA vahelt 5% ja teiseks kulub umbes kaks kuud enne, kui raha getosse jõuab. Seega oleks tarvis midagi operatiivsemat.
Üks võimalikke variante, mille peale olen mõelnud, on PayPal, aga mul pole õrna aimugi, kas ja kuidas see asjandus toimib. Natuke ma nende kodulehelt uurisin ja tundub, et sellest isegi võiks asja saada. Kas on kellelgi kogemusi — on see PayPal mõistlik? Ja no mina oma blondi ajuga ei suuda aru saada ka sellest, et kas piisaks, kui PayPali konto oleks ainult meil? (st et kas ntx inimene, kellel on krediitkaart või kes on netipanganduse klient, saaks ka meie võimalikule PayPali kontole ülekandeid teha)
Niipalju, kui ma aru sain, tuleb iga kord raha välja võttes pangale umbes 15 dollarit maksta, mis iseenesest ei ole väga hea.
Teisi variante nagu hetkel polegi. Oskab keegi aidata, kuidas veel võiks annetamise lahendada?
Minu mõte oleks selles, et blogis oleks link “tahad annetada” (vmt) ja sellele klikates saaks võimalikult väikese vaevaga meile natuke raha saata, sest no olgem ausad — meil pole hetkel pappi isegi korralike kontoritarvete ostmiseks. Iga kuu investeerin ise umbes 200 eeku paberisse, paljundamisesse ja millesse veel, kuivõrd elu ei saa ju seisma jääda ja põhimõtteliselt ma ei sure päris nälga, kui ma selle raha Convivenisse matan. Aga mööngem fakti, see pole just eriti jätkusuutlik tee helgesse tulevikku.
Niiet jah. Kui oskate nõu anda või PayPali kommenteerida, siis andke tuld, kommentaarium on avatud. Või kui teate kedagi, kes oskaks aidata, andke mulle selle inimese kontakt ja ma võtan ise ühendust.
Jees-jees, teadagi, vana nali, et öös on asju. Ja teil seal on üleüldse peaaegu hommik juba (läpaka andmetel on kell veerand seitse hommikul). Igatahes tahtsin teiega jagada ühte linki. Nimelt olen siin viimasel ajal tegelenud Convivenile blogi ehitamisega ja tundub, et nüüd on asi enam-vähem kõlbulik avalikkusele näitamiseks. Niiet minge ja lugege ka. Ja jumala eest, linkige igale poole (no ok, mitte päris IGALE poole) nii palju, kui kulub, tarvis oleks ju ometigi sait ka otsingumootorite kurjade käppade vahele saada.
Mismoodi neid guuglipomme ehitada, mina muidugi ei tea. Aga kui teie teate, siis andke tuld! Autasuks hunnik väikeseid rõõmsaid getolapsi, kelle elu vast meie töö tulemusena paremaks muutub.
Niisiis, lubage esitleda — Conviveni blogi.
Nüüd ma lähen magama. Homme on plaanis blogisse veel hunnik pilte üles laadida. Tundub, et elul on vahelduseks taas Mõte. Ei, ei ole 42.
Viimasel ajal on meie seltskonnast töölt ootamatult lahkunud kolm inimest ilma korraliku hüvastijätuta. Ühe peale olen eriliselt vihane, kuna R saatis lihtsalt kirja sisuga: “jou, sõitsin koju tagasi, võib-olla tulen septembris uuesti, ütle mu õpilastele ja muule staffile tsau.”
(veel…)
Kell on umbes 1 öösel (Eestis on seega kell umbes 7 hommikul), aeg võtta kokku oma päev, et ajalukku talletada, millega ma siin siis õigupoolest tegelen.
(veel…)
|
