Võida raamat “Mina, vandersell”!

Sul pole veel minu eelmisel nädalal ilmunud raamatut “Mina, vandersell” ja sul on rahast kahju? Pole probleemi, Delfi tuleb appi! Mine ja kommenteeri minu viimast kolumnit Delfi Naistekas ja kui veab, saadki tasuta raamatu :)

30. blogiintervjuu Tiiale

Andsin Tiiale blogiintervjuu, kus räägin raamatust “Mina, vandersell” ja muust. Lugeda saab siit. Endale loomupäraselt vastasin kohe pikalt ja lootsin, et Tiia neid natuke lühendab, aga tühjagi :)

Raamatust ja vägivallast Rios rääkisin täna ka Arbiga saates Uudis+, aga kahjuks ma ei suutnud netist kohe kiiresti leida, kust seda kuulata saab.

Kas Rio Põhjatsoon on slumm?

Kirjutasin Delfile loo sellest, kuidas Rio Põhjatsoonis kõmmutati laupäeval alla politseihelikopter ning käisin täna huvi pärast ka kommentaare lugemas.

Keegi (muidugi anonüümne kodanik) kommenteerib minu elu Rios:
“vaata, kes ta sõbrad on – põhjaosa slummielanikud.”

Leian, et selgitus on asjakohane :) Rio Põhjatsoon ei ole ainult slumm ning minu sõbrad ei ole slummielanikud. Nad on täiesti normaalsed keskklassi brasiillased, kes lihtsalt elavad Põhjatsoonis, kus elu on tuntavalt odavam kui Lõunatsoonis. Jah, Zona Norte on vaesem kui Zona Sul, kus elan mina ja liiguvad turistid. Aga see ei tähenda automaatselt, nagu oleks kõik minu elupiirkonnast väljapoole jääv slumm.

Favelasid ehk slumme leidub Rios igal pool, neid on ka minu kodu lähedal, neid on Ipanemas ja on Copacabanas. Ja on ka Põhjatsoonis, seda ei saa eitada. Zona Sul ja Zona Norte on kaks täiesti erinevat linna, seda vaesemat poolt turistid Rios enamasti ei näegi, nemad liiguvad ikka pigem Leblonis, kus iga nurga peal on mõne kuulsa moekaubamaja pood. Isegi tänavasillutis on Põhja- ja Lõunatsoonis erinev. Nagu ütlevad mu sõbrad, tuleb Põhjatsoon poliitikutele enamasti meelde ainult siis, kui seisavad ees valimised ning on tarvis hääli püüda.

Eks vägivalda võib tõesti Põhjatsoonis rohkem ette tulla, tihti just seetõttu, et võime huvitab rohkem korrahoidmine Lõunatsoonis. Põhjus on ka lihtne — turistid toovad Riosse väga palju raha, seega on oluline kindlustada, et turistid ikka tuleksid näiteks Buenos Airese asemel Riosse. Põhjatsoonis võib minusugusel kahvanäol olla ohtlik liikuda, kuna isegi, kui mul oleks seljas kohalikust kaubandusvõrgust soetatud riided, saaksid seal kõik kohe aru, et ma olen välismaalane ega kuulu sinna. See võib tekitada umbusku ja kahtlusi, et olen spioneerima tulnud. Spioonid ei meeldi aga kellelegi.

Lihtne allaandmine?

Vanderselli-raamatu väljatulemise valguses olen siin omaette taas rohkem mõtisklenud selle üle, miks ma olen viimasest kolmest aastast kõvasti üle kolmandiku veetnud välismaal ning miks see on minu jaoks sageli selline kergema vastupanu tee, kui Eestis olemine. Ma ei tea, kuidas teistel maapaos olijatel tunded on, aga mulle tundub päris sageli, et siin on lihtsalt kergem olla.

Minust lähevad mööda valimispropaganda, Ansipi rumalused, suuresti ka majanduskriisi äng ja sellest tulenev viha. Ma saan olla rahulikult ilma kõigi maailma inimestega suhtlemata, mul on rohkem aega iseenda jaoks ning ma olen äralõigatud sotsiaalsest survest erinevates küsimustes (kõige tugevamad ilmselt lapsed, perekond ja kodu, aga ka prestiižikas töö ja vinge sissetulek).

Brasiilia ei ole minu riik, seega lähevad minust mööda ka paljud selle ühiskonna mured ja valupunktid. Jah, siinne haridussüsteem on kehv ja ligipääs heale haridusele sõltub sinu vanemate rahakotist ning see teeb mind kurvaks. Aga ma samas kehitan ma ka natuke ükskõikselt õlgu, kuna oma võimalikke tulevasi lapsi ei kavatse ma siin koolitada. See ühiskond on palju ebaõiglasem kui Eesti ning rahal on siin veel hoopis karmim tähendus kui Maarjamaal ning ka see teeb mind kurvaks. Aga ma ei pea selles osalema. See pole minu riik, järelikult on mul võimalus sellest distantseeruda, öelda, et see pole minu asi.

Eestis ma nii ei saaks. Eestis vihastaksin ma sageli asjade peale, mida ma tegelikult ei saa eriti muuta. Ma ei saa kuidagi muuta seda, kuidas Keskerakond endale linnaametnike seast jüngreid värbab või kuidas võetakse vastu otsuseid, mis on kasulikud vaid poliitikutele endile, mitte pikemas perspektiivis minu riigi arengule ja tulevikule.

Samas teeb mind muidugi ka kurvaks, et selliseid minusuguseid mööda maailma ringiseiklejaid, kellest paljud ilmselt mitte kunagi Eestisse ei naase, näikse iga aastaga juurde tulevat. Kurb, et Eestist tahavad lahkuda noored ja andekad inimesed, kes võiksid olla kasulikud sellele riigile, mis on andnud neile hariduse ja nad üles kasvatanud. Aga tõesti ma saan neist kahjuks ka aru. Ja ega ma ilmselt isegi parem pole, nagu juba öeldud nüüd juba kokku üle kahe aasta (erinevates osades) olen ma olnud Eestist eemal.

Krister Kivi kirjutas sellest kunagi EPLs ka arvamuse “Jalgadega hääletajad“. Mind puudutas see lugu väga sügavalt.

Esimene tagasiside

On saabunud ka esimene tagasiside yhelt s6psilt, kes sai m6ned p2evad tagasi raamatu pdf-i.

Tema arvab raamatust “Mina, vandersell” j2rgmist:
Väga mõnus ja muhe lugemine oli, nagu oleks ise ladina-ameerikas olnud. Lehekülje 176 lõppu jõudes sain tigedaks, et nii vähe oli teist :). Igatahes elavama pildi saamiseks lappasin su flickri fotodes, uurisin selle death roadi kohta jne. Väga lahe raamat. Sain sellise poweri, et hakkaks või ise kotti pakkima ja sinna sõitma.

Pressiteade

Kirjastus Pegasus saatis t2na v2lja j2rgneva pressiteate.

Kirjastuselt Pegasus ilmus Liis Kängsepa uus raamat „Mina, Vandersell. Lõuna-Ameerika päevik“, mis räägib noore naise elust seljakotirändurina.

Pärast aastast vabatahtlikku tööd Argentina pealinna vaestegetos pöördus Liis tagasi Eestisse, kuid rõõmu asemel puges ligi hoopis masendus. Lisaks kõigele saabus majanduskriis, mis muutis tööpäevad majaduslehes ajakirjanik Kängsepa jaoks masendavate uudiste jadaks. Paljudele üllatuseks andis ta ühel päeval lahkumisavalduse, pakkis seljakoti ja asus rändama mööda Lõuna-Ameerikat.

„Millegipärast arvatakse, et vanderselli-elu nõuab tohutut julgust ja pealehakkamist. Eriti veel naistelt. Aga ma pole sellega päriselt nõus,“ kommenteerib Liis, kes on viimased seitse kuud elanud Rio de Janeiros ja enne seda rännanud nii Brasiilias, Boliivias, Tshiilis kui ka Argentinas.

Viimase aasta jooksul on ta oma teekonnal palju põnevat kogenud: tantsinud sambarütmide järgi Rio de Janeiros, käinud Boliivia pulmas ja sealsetel soolaväljadel, rääkimata külaskäigust San Pedro vanglasse ja matkast mööda Surmateed. Kas teadsite, et tänapäeval valivad rändurielu üha rohkem just naised? Kuidas rändurina majanduslikult hakkama saada? Millega seisab silmitsi üksinda kaugele maale seiklema läinud inimene? Liis püüab neile küsimustele raamatu veergudel vastuseid leida. Lisaks kirevaid peatükke Lõuna-Ameerika elust.

„Eks kõik, kes vandersellidena mööda maailma ringi seiklevad, tegelikult omamoodi põgenevad millegi eest,“ arvab raamatu autor. „Raamatust saab ilmselt vähemalt osalise vastuse ka küsimusele, miks mina põgenen.“

Raamat „Mina, vandersell“ kuulub Pegasuse uude reisijuttude sarja, mille esimene raamat „Aasia päevikud“ on raamatupoodides juba saadaval. Liis Kängsepa esimene raamat „Minu, Argentina“ ilmus aasta tagasi ja osutus lugejate seas väga menukaks.

Mina, vandersell.

Peale pikka vaikust on mul ka edastada uudiseid. Nimelt järgmise nädala lõpuks peaks raamatupoodides saadaval olema minu uus raamat “Mina, vandersell“. Hetkel on minu tupsuke veel trükikojas, kus talle antakse viimast lihvi, aga juba uue nädala alguses jõuab ta Pegasuse lattu ning sealt edasi juba poelettidele.

Ma arvan, et vanderselliraamat on tunduvalt parem kui “Minu Argentina“. Hakkasin Argentinat ükspäev üle lugema ja tundsin pisut piinlikkust. Aga mis tehtud, see tehtud ja tuleb õppida vigadest ning eluga edasi minna.

Vanderselliraamatu sisu kohta võin juba ette ära öelda, et juttu tuleb karmist kultuurišokist (seda peatükki tuli üldsuse huvides päris palju toimetada, hehe), elukaaslastest, tunnihotellidest, veidratest inimestest (kaasa arvatud Paul Oberschneiderist)… Brazilian waxist küll mitte, aga eks tulevaste võimalike raamatute jaoks tuleb ikka ka materjali jätta!