Semana passada

Viimane nädal on möödunud suhteliselt räbalalt, kui nüüd siiralt aus olla. Kõik hakkas viltu vedama hetkest, mil Florianopolise poole loksudes bussis mõtisklesin, kui kena, et mul on jalas püksid, mis on juba peaaegu 6 aastat vastu pidanud! H&M ikka pakub head kvaliteeti, mõtlesin omaette rõõmsalt ümisedes. Vaid paar tundi hiljem kärisesid püksid parandamatult katki. Hästi, arutlesin omaette, ongi vähem muret, mida Euroopasse naastes kohvrist välja visata, suudlesin pükse hüvastijätuks kirglikult ning asetasin nad hostelis nurka, kus koguti vanu rõivaid, mida ränduritel enam vaja ei lähe. Ehk nad veel rõõmustavad kellegi meeli kasvõi paigana mõnel teisel riideesemel.

Seejärel andis Curitibas kõige suuremas vihmasajus alla mu jope lukk. Tõtt öelda on ka jope üsna päevinäinud, oma neli ja pool aastat oleme juba koos olnud, aga no ikkagi kahju. Eriti, kuna vihma sadas.

Võtsime ameerika tipsiga jope mälestuseks mõned õlled ning siirdusin hostelisse Tamaara järele, et vihmasajus bussijaama poole seiklemist alustada. Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et keegi oli mu passi vahelt pihta pannud 100 USDi ettenägematuteks juhtudeks kõrvale pandud raha. Ju siis oli emergency, mõtlesin nukralt omaette ja jooksin bussile. Varas oli niigi palju viisakas, et jättis alles passi, Tšiili peesod, hanzaneti paroolikaardi ja deebetkaardi. Uus jope jääb siiski nüüd soetamata.

Ning siis jäin ma haigeks. Haige olen ma senini ning tänased kurvad uudised kodust ei aita tervekssaamisele just eriti kaasa. Suht räbal nädal, võiks öelda.

Kuigi muidugi oma helgete hetkedega. Soovitan soojalt kõigil proovida sandboardingut. Nalja nabani.

FDP

Põhimõtteliselt võiks öelda, et minu jama Hansapangaga on lahenenud ja summad, mida mina oma krediitkaardiga ei kulutanud, on kenasti kantud minu pangakontole. Aga viis, kuidas ma lõpuks mure lahendama pidin, mulle ei meeldi. Nimelt kontakteerusin ma viimases hädas panga suhtekorraldusosakonnaga, kes kiirelt reageeris, saates minu abipalve, kuhu vaja ja plõksti said asjad kohe lahendatud. Päevaga oli raha minu arvel tagasi ja suhtekorraldaja saatsis panga nimel vabanduse.

Muidugi on mul hea meel, et ma oma raha tagasi sain, aga mulle kohe üldse ei meeldi, et ma pidin selleks kasutama isiklikke kontakte. Mida teevad inimesed, kes ei ole ajakirjanikud? Kes nende muredega tegeleb? Miks minagi n-ö tavainimesena sain esmalt ebaadekvaatset infot, seejärel pidin ise panka helistama (sest no pank ei suutnud minuga kuu jooksul ühendust saada) ja siis ootama, et nad täidaksid telefonis antud lubadused. Mida nad ei teinud enne, kui võtsin ühendust pressiesindajatega.

Rääkimata sellest, et Eesti üks olulisemaid panku ei aktsepteeri ei digiallkirja ega notariaalset volitust. Milleks mul üldse on see volitus, kui sellega isegi pangaasju aetud ei saa? Hea küll, ma natuke utreerin, mu notariaalselt volitatud isik (kes on muidugi äärmiselt pettunud, et ta mind selle volitusega tanu alla panna ei saa) sai krediitkaardi ikka pangast kätte. Seega mingi kasu sellest volitusest ikka on.

Lisaks kõigele olen ma marus, kuna pank saatis mulle mõned päevad tagasi teate, et tõstab minu krediitkaardi intressimäära 18%ni aastas. Kuigi see mind (ilmselt VEEL!) väga ei puuduta, kuna vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise eest olen viimaste aastate jooksul maksnud intressi alla 10 krooni. Aga mind ärritab, et pank muudab selliste lepingute tingimusi ühepoolselt.

Ma olen Hansapanga klient olnud vist küll juba oma 10 aastat vähemalt. Just eile mõtlesin, et ei mäletagi, millal ma esimese pangakaardi sain ja ju vist oli keskkoolis olles. Igatahes 1999. aasta sügisel ülikooli astudes oli mul pangakaart juba kindlasti olemas ja millalgi sel ajal hakkasin kasutama ka internetipanka. Aga nüüd ma tunnen küll, et ma ei taha enam olla selle panga klient. Kahjuks on Brasiilias olles keeruline panka vahetada. Või siis veelgi keerulisem, kui Eestis olles.

Ah et miks mul pole kohalikku pangakontot? Sest selleks peaksin ma siin läbima meeletu bürokraatia kadalipu ja arvestades, et ma ei kavatse Brasiiliasse jääda kauemaks kui selle aasta lõpuni, pole mäng küünlaid väärt.

Minu Delfis ilmunud arvamuslugu saab lugeda siit.

Too much information

Mõnikord mulle tundub, et see moodne maailm on tegelikult üks päris kohutav koht, kus inimeste kõik kõige intiimsemad hetked on saadaval internetis. Kui su fotosid pole facebookis, pole sind olemaski. Rääkimata sellest, et facebookis või orkutis peab olema avalikult üles loetud, kas ja kellega sa suhtes oled, mitu last sul on ja millised on sinu poliitilised vaated. Mis järgmiseks, peame kõik kohustuslikus korras sünnitusmajast, abielu registreerimiselt või matusetalituselt twitterdama hakkama? (Muide, ma pole siiani viitsinud süveneda, mis see twitter täpsemalt on)

Võib-olla ma olen ise konservatiivne lihtsalt. Samas, ega ma pole ka ise eriti parem – ma pean blogi ja suurem osa mu reisipilte on kõigile kättesaadaval flickris. Kuigi, kui te nüüd järele mõtlete, kas te näiteks leiate internetist infot, kas ja kellega ma oma voodit jagan?

Vabakutseline on näljarott

Viimastel kuudel olen aktiivselt tegelenud reisimisega ja sellest ka lugude kirjutamisega ja aina enam on selgemaks saanud, et vabakutselist (reisi)ajakirjanikku nähakse kui inimest, kellele ei peagi eriti honorari maksma.

Muidugi, eks ma teadsin seda varemgi, aga see ei vähenda minu kergekujulist pettumust, kuidas Eestis tihti arvatakse, et kui sa oled vabakutseline ajakirjanik, pole see justkui sinu päristöö, vaid hobi. Kui vaadata Eesti reisiajakirjanduse taset, siis ma ka ei imesta mõnes mõttes, sest suurem osa reisilugusid on lihtsalt suhteliselt kehvasti kirjutatud. Näiteks lugesin mõned nädalad tagasi ühest nädalalehest ühte täiesti masendavat lugu ühest riigist, kus ise olen elanud.

Aga no ma ei tea, kui paljud head kirjutajad viitsivad oma aega raisata 500 krooni pärast kätte? Eriti, kui arvestada, et vabakutselisena pean ma ise maksma oma lennupiletite, ööbimise, tuuride, söögi jne eest. Rääkimata sellest, et kui ma töötan kodukontoris tuleb tasuda kommunaal- ja kontorikulud, mis muidu oleks tööandja kanda ja ka arvuti pean endale ju ise ostma.

Ma ei tea, kuidas tunnevad end teised vabakutselised (reisi)ajakirjanikud, aga minu jaoks on pisut solvav, kui mulle pakutakse honorariks umbes 500 krooni kätte. Koos fotodega. Ütleme siis ausalt, et hetkel maksan ma suures osas töötamisele peale, aga ega muud varianti ka pole, sest päris nälga ei taha surra.

Lisaks on äärmiselt tavaline, et üritatakse muuta juba tehtud kokkuleppeid. Kõigepealt muidugi üritatakse piisavalt hämada ja mitte kohe alguses kokku leppida, palju sulle honorari makstakse, et siis hiljem venitada vastustega ja lõpuks rääkida näiteks sellest, kuidas eelarveid muudeti. Ma ei tea, kui ma tellin endale koju riiuli, siis ma lepin ikka ka enne kokku, palju ma töömehele maksan ja kui ta toob mulle lõpuks õigeks ajaks kauni riiuli koju, ei hakka ma ju talle jahuma, et mu eelarvet muudeti ja mul pole enam raha. Aga millegipärast ajakirjanduses on see justkui heaks tavaks.

Lisaks ei taheta tihti üldse enne kokku leppida, palju sulle makstakse, vaid samuti hämatakse või vihjatakse, et ei ole ju selge, kas tuleb hea lugu. OK, selge, et riiulit tellides saab töömees teha sulle korralikud joonised ette jne. Samas mulle kui inimesele, kes on ajakirjanikuna juba pea kümme aastat leiba teeninud, kõlavad avaldused, et pole ju kindel, kas tuleb hea lugu, pisut pentsikult. Kirjutamine ei ole minu hobi, see on minu äri. Mis tähendab, et kui ma kulutan aega millegi tegemiseks, tahan ma ka teada, milline on minu töötasu. Või ma olen imelik, et nii arvan?

Muidugi, ma saan aru, et praegu on meil esmakordselt vist oma kümne aasta jooksul turul olukord, kus ajakirjanikke on rohkem kui neile tööd. Aga ma leian, et see ei peaks automaatselt tähendama, et ajakirjanikele, kelle tööd sa oled otsustanud kasutada, ei peaks õiglast palka maksma.
Näide. Ajasin kaks nädalat taga ühte olulist inimest Brasiilias, kulutasin palju aega ja ka raha (telefonikõned pole Brasiilias just odav lõbu, lisaks veel mõned taksoarved jne) tema tabamiseks. Ja selle loo eest on mulle erinevad väljaanded pakkunud sisuliselt vähem raha, kui ma selle loo saamiseks olen kulutanud. Seega hetkel ma arvan, et eestlased ei saagi seda lugu lugeda, sest mõne loo eest ma lihtsalt ei ole nõus peale maksma.

Samuti arvan ma, et kuniks meil on palju selliseid vabakutselisi ajakirjanikke, kelle jaoks kirjutamine on hobi, ei muutugi asjad kunagi. Sest ma tean päris mitmeid inimesi, kes kirjutavad 400 krooni eest lugusid ja on rõõmsad lihtsalt selle üle, et neid avaldati. Kuniks meil on palju selliseid vabakutselisi, kes ei nõua oma töö eest väärikat palka, ei hakkagi me normaalset töötasu saama.

Mul jääb nüüd vaid loota, et ma päris läbi ei saaginud seda oksa, millel ise istun, sest (reisi)ajakirjandusest pole mul plaanis veel nii pea lahkuda. Ja on ka positiivseid näiteid — ÄPga või Estravelleriga pole mul vabakutselisena kunagi mingeid probleeme olnud.

Veel soovitaksin lugeda Daaniel Vaariku mõtteavaldust “Tühi mikrofon”.

Insurance down, hostel to go

Ma olin täna äärmiselt positiivselt üllatunud, kui leidsin modereerimist ootavate kommentaaride seast ka Photopoindi juhi oma. Kusjuures minu meelest tõesti konstruktiivne kommentaar ja minu arvamus ettevõttest tõusis taas tublisti. Vastasin talle ka, tema kommentaari ja minu vastust saab lugeda siit.

Muide, siin oleks nüüd vastukaaluks paslik rääkida ka toredatest teenindajatest. Ma olin täna väga rahul ja rõõmus näiteks Tornimäe Rosalindist väljudes, kus oli äärmiselt tore müüjanna. Ja siis Kangadžunglist ei saanud ma, mida vaja oli, aga tütarlaps soovitas, kust võiksin otsitava leida. Rääkimata sellest, et uues jazzukohas Relaxing Tartu maanteel oli samuti väga positiivne teenindus. Söök oli ka mõnus :)
Kutsun kõiki üles meenutama mõnd viimaste päevade toredat teeninduskogemust!

Kindlustuse tegin ära, võtsin World Nomadsi. Annaks jumal, et mul seda vaja ei läheks! Hostel on veel bukkida, pidu pidada (reedel Kalamajas, huvilised võtku ühendust), kott pakkida, mõned inimesed üle vaadata…

Tänase päeva tarkusetera: usalda, aga kontrolli ja alati vormista kõik lepingud kirjalikult.

Edit: leidsin ka, miks ilmselt ettevõtte juht minu blogisse jõudis — keegi oli jätnud nende blogisse kommentaari lingiga minu veebi.

Sandia muy, pero muy mala

Istun köögilaua taga, kirjutan (niiet silm punnis peas) ja tunnen, et kangesti tahaks midagi magusat. Tüng on selles, et mul enda arust oli tegelikult midagi magusat. Terve arbuusi vedasin oma nõrkade käppade vahel Põhja pst Rimist koju. Aga kahjuks selgus lähemal vaatlusel, et see sinder oli seestpoolt täiesti käärinud. Kuna kassatibil jooksis tšekimasin loomulikult just mind teenindades kokku, pole mul ka tšekki, et õigust taga minna nõudma. Masendav.

Todo bien con el cine de Estonia?

Loen siin teemade otsimiseks Estonian Airi pardaajakirja In Time, kus sees lugu “Kuhu lendad, eesti keel?”, mis on iseenesest täiesti huvitav ja hariv lugemine ja ma ei hakka sügavamalt laskuma sellesse, et autori Martin Ehala arvates pole eesti keel üldsegi mitte väljasuremisohus.

Mis minu tähelepanu pälvis hoopiski järgmine lause:

“Fakt, et eesti filmi turuosa Eesti kinolevis on 14%, näitab ilmekalt meie kultuuri ja keele tugevust — arvestades seda, kui palju ja kui ahvatlevalt reklaamitud välismaa filma kinos jookseb.”

Vabandage, see lause näitab ainult seda, KUI vähe filme Eestisse tuuakse. Superkinodes jookseb praegu 18 filmi, neist üks kohalikku päritolu — “Seks ja surm”. Ülejäänud 17. hulgas ei ole praktiliselt ühtegi filmi, mille plakat ei tekitaks minus tundeid, et tegemist EI OLE Hollywoodi meinstriimiga. OK, on Puustusmaa “Armastuse punane pärl”, aga see on sisuliselt ka kõik.

Rääkimata sellest, et ühegi filmi juures pole kirjas, kes on režissöör, vaid seda pead kusagilt mujalt otsima. (OK, möönan, et tegemist on minu enda võhiklikkusega ja tegelikult ma ei tea režissööridest mitte midagi. Ega ka filmidest)

Muidugi, Eesti turg on imepisike ja selge, et siin pole eriti kohta mitte-Hollywoodi filmidele muidu kui Pöffi ajal. Aga teate selle varjus väita, kuidas Eestis on olukord jube hea, sest 14% kinolevis on eesti filmid, on puhas absurd. Kui võtta näiteks kasvõi Buenos Aires või Rio de Janeiro, siis seal jookseb pidevalt filme üle maailma.

Näiteks BA kohalikus ccplazas Village Recoletas jookseb praegu 17 filmi (tegelikult 16, aga Indiana Jonesi saab vaadata nii subtiitritega kui dubleeritult) ning nende hulgas on:

1. itaalia film La Sconosciuta (millal te käisite viimati Eestis mõnd itaalia filmi kinos vaatamas? Mina pole näiteks kunagi käinud);
2. argentina film La Ronda (argentina filme saab meil küll näha AINULT Pöffi ajal minuteada);
3. argentina film Leonera;
4. argentina film No ser Dios y cuidarlos;
5. Hispaania, Suurbritannia ja Prantsusmaa ühistöös valminud The Oxford Murders (minuteada selle aluseks olev raamat peaks olema Argentina päritolu, aga ma võin eksida);
6. Austria ja Saksamaa koostööna valminud Die Fälscher.

Niiet ärge tulge mulle rääkima, kuidas Eestis on kinos kõik hästi. See 14% näitab pigem meie kitsarinnalisust ja madalalaubalisust. Kahjuks.

La fiesta terrible

Ilmselgelt seet6ttu, et Sepp ei saanud peole tulla, tabas yritust praktiliselt totaalne l2bikukkumine. Kutsutud 15st inimesest ei ilmunud kohale mitte ykski! OK, Fiona tegelikult ikka tuli koos yhe argentiinlasega ja see on ju Migueli maja, niiet tema oli ka kohal. Aga yldiselt jah, ma ei m2letagi, millal ma viimati l2bikukkunud peo korraldasin. Minu peod on ju legendaarsed! Ilmselt on see j2rjekorne m2rk sellest, et Argentinaga olen ma v2hemalt selleks korraks yhel pool.

Kuna kedagi ei tulnud, olime sunnitud h2vitama nii palju liha, kui v2hegi v6imalik ja 6htu l6puks olime isegi t2nulikud, et ei pidanud veini rohkemate inimestega jagama, vaid saime k6ik ise pintslisse pista. Kuna me l6puks olime k6ik ikka v2ga m6nusalt kapsad (neli inimest ja viis pudelit head veini), sai vesteldud intrigeerivatel teemadel, hehe.

Miguel v6ttis 6htu kokku s6naga “v2he kvantiteeti, aga milline kvaliteet!” Ja mul j2i ainult yle temaga n6ustuda. See k6ik muidugi p22dis sellega, et Feria de Mataderos j2i sedakorda n2gemata, kuna hommikul oli meil kergekujuline pohmell ja suur soov diivanil vedeleda ning kino vaadata. Soovitan k6igile filmi Chung King Express.

 P.S. yle on suur jupp head kypsisetorti, soovijatel ilmuda aadressile V. Martinez 1455.

MIERDA!!!!

Noh, kusagil on ju öeldud, et elu juhtub siis, kui sa oled parasjagu hõivatud teiste plaanide tegemisega, niiet põhimõtteliselt ma ei peaks olema üllatunud. Siiski olen sellest hoolimata vihane ja ainsad sõna minu sõnavaras on hetkel mierda, boludo, forro ja guacho. Tunneli lõpus on siiski valgus, kuid suure tõenäosusega on tegemist leegiheitjaga. Siiski esmaspäevani on mõistlik pöialt hoida.

Muidu viimastest päevadest rääkides. Umbes teisipäeval käisin ma La Bocas ja minu kõrvallauas libistas pepsit (tavalist, mitte light versiooni) Carmen Kass isiklikult. Tegin temast salaja ühe halva pildi, kuid jäin siiski eestlaseks ega julgenud talle läheneda, et küsida, kas ta ikka on Carmen Kass. Aga ta rääkis inglise keelt eesti aktsendiga küll.

Peale piltilusa Carmeni nägemist sain ma ilmselgelt rabanduse (pole teada, kas Carmeni ilust või kuumast ja mõnusalt saastatud linnaõhust) ning kolmapäeval ei jaksanud ma lihtsalt voodist püsti tõusta. Niiet siis olingi kaks päeva voodis pikali maas.

Lõpuks ometi oli mul peale külmkapiintsidenti aega ka poodi minna ning toiduvarusid täiendada. Ja mis juhtus?! Tulen mina õhtul linnast koju, külmik jälle üles sulanud! Ma ei tea, võib-olla talle lihtsalt meeldib tühjalt seista ja ta saab kurjaks, kui talle toitu sisse toppida. Õnneks kuna kõik mu plaanid läksid enivei tänasest ilmselt vett vedama, ei tulegi seda tujukat kappi enam kaua taluda. MIERDA!!!

Sos negro?

Lugesin minagi Rein Siku üllitist EPL-st, kuidas ta virtuaalsest Eestist välja visati, kuna ta provotseeris mängus viibinud kohalikke. Lemmi kirjutas asjast juba kah ja mulle väga meeldisid eriti tema kommentaarid.

Mina isiklikult ei saa juba enam hea mitu aastat aru, kuidas inimesed saavad olla nii ülbed ja ükskõiksed, arvates, et KOGU ülejäänud planeet Maa elanikkond peaks teadma, et Eesti on vabariik, milline on meie ajalugu ning kus me asume. Suurem osa inimesi, kellega ma koos töötan, ei tea esialgu, kus Eesti on, rääkimata sellest, et nad teaksid midagi meie ajaloo kohta. Miks nad peaksidki?

Kui ma teatasin Eestis inimestele, et sõidan Buenos Airesesse, arvas nii mõnigi haritud (sic!) eestlane, et tegemist on Brasilia pealinnaga. Ja Argentina ja Brasilia on mõlemad ikka väga suured riigid. Kas te teate näiteks, mis on Šveitsi pealinn? Aga Bolivia pealinn? Või kui palju inimesi elab Uruguays? Kus asub Kambodža? Mis on Venezuela riigipea nimi? jne jne jne.

Ma millalgi kirjutasin siin kah sellest. Kui inimene ei tea, tuleb talle seletada. Rahulikult ja optimistlikult. Äkki tal siis tekib suurem huvi meie riigi vastu ja ehk ta sõidab kunagi isegi meile külla, et meie riigiga tutvuda ning tuua kasu meie majandusele.  Ärritatud ohkimine, et kuidas see idioot küll meie kohta selliseid asju ei tea, ei vii kuhugi ega too kasu. Loodetavasti saavad sellest täna aru aina rohkemad eestlased.