Mida teha Buenos Aireses?

Viimasel ajal on kasvanud igasugu inimeste hulk, kes tahavad meili teel kuulda rohkem sellest, mida üks põhjamaa inimene võiks Buenos Aireses ka ette võtta. Et ma ei jaksa kõigile enam hästi eraldi vastata, otsustasin pühendada teemale lehekülje.

Eks soovid, mida ette võtta, on inimestel erinevad. Siit saad sa lugeda täiesti subjektiivset arvamust, kuhu võiks BAs minna. Ja siis veel tuletan meelde, et minu tekstid on minu omad ja ärilistel kaalutlustel on nende kasutamine ilma luba küsimata keelatud.

Kunsti- ja arhitektuurihuvilistele kindlasti Malba ehk Ladina-Ameerika Moodsa Kunsti Muuseum. Saab näha Xul Solari, Frida Kahlo, Emilio Pettoruti, Antonio Berni ja teiste toredate inimeste töid. Lisaks on muuseumis kino, peen restoran ja väga vahva muuseumikauplus, kus ohtralt kunsti, arhitektuuri, sisekujunduse, linnaplaneerimise jne raamatuid saadaval, lisaks ohtralt erinevaid ajakirju. Mulle isiklikult meeldib rohkem seal sees olevast kunstist hoopiski maja.

Moodsa kunsti fännidel soovitan minna ka Xul Solari majamuuseumisse, kus saab tema loomingust üsna hea ülevaate. Muide, Xuli isa oli baltisakslane, pärit Riiast. Või vähemalt nii palju jõudsin ma lugeda sellest suurest ja paksust raamatust, mis ma vanematega Eestisse tagasi saatsin. Igatahes on Xul hetkel vaieldamatult minu lemmikkunstnik Argentinast, tema värvimängud, peidetud sõnumid ja armastus astroloogia vastu on väga sümpaatsed.

Palermo disaini ostluskvartal on pärl sisekujunduse austajatele. Isegi kui ei ole tahtmist osta kohalikke disainerrõivaid, -aksessuaare, -mööblit või –lauanõusid, võib suu ammuli vahtida erinevaid sisekujunduslahendusi. Buenos Aires on linn, kus väline ilu ja stiil on väga olulised ning seda eriti Palermos. Lisaks on käe-jala juures ohtralt baare ja kohvikuid.

Palermos on Mafalda auks eraldi park ning ka “Villa Freud” ehk siis Freudi piirkond, kus ümber ühe väljaku asuvad erinevate hingearstide kontorid. Kui te veel ei teadnud, siis iganädalane terapeudi külastamine on kõrgema klassi argentinlaste seas absoluutselt kohustuslik.

Peale päeva disanipoodides tuulamist võikski jääda Palermosse edasi ööeluga tutvuma. Tuhat ja üks erinevat baari, restorani, klubi, kust kindlasti igaüks leiab endale meelepärase. Hinnad on muidugi tiba kallimad kui nii mõneski teises kohas, kuid tegemist on siiski Palermoga, kus kogunevad noored ja trendikad portenod.

Minu vaieldamatu lemmik siin linnas on aga El Ateneo raamatupood Santa Fel. Endisesse teatrisse rajatud pood on lihtsalt kaunis, võttes esimest korda sisseastuja hingetuks. Enamasti mängib rahulik jazz- või tangomuusika, kunagisele lavale on ehitatud kohvik, kus tutvustatakse teinekord uusi raamatuid või mängib keegi klaveril taustamuusikat. Teenindus on selles kohvikus kahjuks absoluutselt kohutav ning ka hinnatase keskmisest kõrgem, aga ikkagi mulle meeldib seal käia.

Minu töökoha lähedal toimub igal pühapäeval Feria de Mataderos, mis on kahtlemata kõige poosem laat Buenos Aireses. Või no vähemalt nendest, mida mina olen külastanud. Kuna ta on linnast suht kaugel, siis pole seal nii palju turiste kui teistel laatadel. Sellest tulenevalt on odavamad ka hinnad ja turistinänni osakaal tootesortimendis on väiksem. Lisaks saab õppida kohalikke rahvatantse ning neid samas ka kohe harjutama hakata, sest erinevad live folkbändid ja rahvuslikes riietes tantsukollektiivid tuuseldavad platsil kustumatu innuga.

Puerdo Madero promenaadile viivad jalad mind siis, kui euroopaigatsus suureks kasvab. See kant meenutab mulle kangesti Helsingi Kanavanterminali ümbrust, mis ilmselt ongi põhjus, miks mulle mõnikord meeldib seal käia. Lisaks on kanali äär ümbritsetud erinevate kohvikutega, kus kaunil pühapäevapärastlõunal on loomulikult võimatu vaba kohta leida. Puerto Maderost läbi jalutades jõuab aga Reserva Ecologicasse, kus saab jõe kaldal päikest võtta.

Tierra Santa on maiuspala kitši austajatele. Maailma esimene kristlik lõbustuspark, kus lapsed ja täiskasvanud saavad tutvuda Jeesukese eluga läbi erinevate näidendite, kus osatäitjateks papist kujud. Mina isiklikult tahaks kangesti kohtuda inimesega, kellel tuli niivõrd jabur mõte ehitada BA serva, otse siseriikliku lennujaama kõrvale, papist lõbustuspark, mille suurimaks vaatamisväärsuseks on mäekõrgune ülestõusev Jeesus.

Kui juba Tierra Santasse sai mindud, siis kohe üle tee võib vahtida jõele ja kujutada ette, et viibid mere ääres, sest jõgi on nõnda lai, et teist kallast näha ei ole. Jõe kaldal võib putkast osta choripani ja võib-olla ka pudeli õlut ja siis kõõluda aia peal ja nuusutada niisket õhku.

Chacarita kalmistu meeldib mulle isiklikult rohkem kui Recoleta (vt altpoolt kohustuslikke turistilõkse). See on lihtsalt üks üdini veider paik. Kui mausoleumi osast läbi kõndida, tundub, nagu oleksid jõudnud 70ndate ulmefilmi – tühjal väljal kõrguvad mõned suured katusealused, mis võiksid olla ka nõukogude arhitektuuri musternäidisteks. Need on sissepääsud katakombidesse, kus inimeste maised jäänused seinakappidesse maetakse. Ülipunk koht, soovitan kindlasti ära vaadata.

Noh ja siis on alati võimalik minna kinno, teatrisse, kontserdile, kunstisaali, baari, restorani, kohvikusse või kuhu iganes :)

 

 

Kohustuslikud turistilõksud

La Boca Caminito. Kunagine itaallaste kvartal, millalgi võtsid selle üle kunstnikud. Tänaseks on Caminito totaalne turistilõks-Potjomkini küla. Värvilised majad ja nende vahel kunstlik kunstnike paradiis on küll ilusad, kuid nendest majadest vaid kaks kvartalit eemal kummitab vaesus, nälg ja kuritegevus. Turistitsoonist välja lonkides varastatakse teid suure tõenäosusega lihtsalt paljaks. Rääkimata sellest, et sealt midagi osta on täiesti mõttetu, kuna hinnad on lihtsalt üle mõistuse kallid BA kohta.

Muidugi jalgpallihuvilistele on samas piirkonnas veel pakkuda Boca Juniorsi kodustaadion, kus toimuvad mängud ning asub ka meeskonna ajaloo muuseum, mis on tegelikult päris kräpp.

San Telmo. Linna algupärane süda, kus peaks olema enam-vähem kõige vanemad majad ja kitsamad tänavad. Samuti palju pisikesi disainipoode, kuid hinnad on võrreldes Palermoga kõrgemad ja turiste rohkem. Pühapäeviti pannakse üks tänav kinni, siis saab seal osta träni ja kuulata erinevaid tänavamuusikuid või vahtida muid taskuraha teenijaid.

Baarid on ehk odavamad, aga sellest hoolimata mulle San Telmo ei meeldi. Seal on räpane ja kuidagi labane kah. Minu jaoks, see tähendab. Suurem osa teisi turiste on San Telmost vaimustuses.

Plaza de Mayo asub kah tegelikult ametlikult vist San Telmos, aga sisuliselt juba mikrokeskuses. Ehk siis Roosa maja, Mai platsi emade kogunemiskoht ja katedraal. Sealt edasi saab sujuvalt jalutada ostlustänav Floridale näiteks. Või minna alla mööda Avenida de Mayot, kus asub Buenos Airese kõige vanem kohvik Cafe Tortoni. Sinna probleemideta sissesaamiseks soovitan kohale võimalikult varasel hommikutunnil, kuna hiljem lookleb uksest välja pikk ootajate saba, kuna tegemist on siiski vanima kohvikuga bla bla bla. Aga koht ise on suht ok. (Nende tangoshowd soovitan küll iga hinna eest vältida).

Recoleta kalmistu. Vot see on üks täiesti veider koht, kus inimesed „maetakse” kirstuga maja sisse, niiet võõrad turistid saaksid nende kirste läbi aknaklaaside vahtimas käia. Recoleta kalmistu on muidugi totaalselt kohustuslik, kuna teda loetakse maailmas omataoliste seas kolme parima hulka. Surnuaias hulgub ohtralt ringi hulkuvaid kasse ning väidetavalt käib grupp naisterahvaid neile iga päev süüa panemas. Evita haua juures käib alati üks tugev tunglemine, muidu on surnuaias üsna rahulik ja praeguste ilmadega juba väljakannatamatult palav, kuna õhk nende mausoleumide vahel ei liigu üldse. Kalmistu aia taga käivad kohalikud oma koeri jalutamas ja kui kirstude passimisest saab siiber, asub kobarkino ning ohtralt baare kohe kiviviske kaugusel.

Tango. Need I say more? Selles teemas ma tõesti väga ei oska kaasa rääkida, kuna tango on mind siiani üsna külmaks jätnud. Miks, ei oskagi öelda. Eks peab ikka enne ärasõitu vist korraks vähemalt ära proovima. Ausalt öeldes on see tango ikka ka rohkem turistide värk ja suurem osa kohalikest ei tea tangost suurt mõmmigi.

Ilmselt ma osa asju unustasin kiiruga ära, eks ma kunagi siis lisan juurde. Kui ma muidugi viitsin.

 

 

Praktilised nõuanded ehk ellujäämise õpetus

Pangakaardiga on võimalik suht vabalt maksta, mitte muidugi kõikjal. Kui on soov raha välja võtta, tuleks taskusse pista kas Maestro või MasterCard, kuna Visaga saab korraga võtta vaid 320 pesot (Hetkel on kurss umbes 1 peso = 3,5 EEK). Lisaks kasseerib kohalik pank iga väljavõtmise eest kuni 10% summast teenustasuks (oleneb pangast ja ilmselt ka kaardist, ilmast, tähtede seisust ja millest kõigest veel).

Mobiiltelefonid töötavad teisel sagedusel kui Eestis, seega kui on soovi siin telefoni kasutada, peaks mudel olema kolmesageduslik. Kõnekaarte müüakse ka, kuigi üldiselt on muidugi mobiilivõrk siin üks paras naljanumber ja tihtipeale asjad lihtsalt ei tööta. Kohalikele numbritele välismaa numbritelt sõnumeid saata ei saa, enamasti pole võimalik ka riigist välja sms-e saata.

Taksod on odavad — 20 kvartalit umbes 7 pesot — ja neid on siin linnas palju, astu vaid tänavale ja tõsta käsi. Siiski tuleb jälgida, et taksojuht paneks taksomeetri käima ning eriti ettevaatlik tuleb olla rahaga – taksojuhid on meistrid valeraha levitamise peale. Nii näiteks ei tohi taksos KUNAGI maksta suurema rahatähega kui 20 pesot ning sedagi ainult juhul, kui summa jääb üle kümne peso.

Teiseks tuleb silmas pidada, et pea kõik tänavad on ühesuunalised, mistõttu oleks hea enne selgeks teha, kuhu suunda peab sõitma ja võtta takso õigesse suunda liikuvalt tänavalt. Vastasel juhul saavad taksojuhid kohe aru, et tegemist pole kohalikuga ja üritavad suuremat ringi teha.

Ametlikult muidugi soovitatakse, et takso peaks alati endale koju tellima, aga ausalt öeldes ei tea mina pea ühtegi inimest, kes nõnda talitaks. Ja mina olen endale takso tellinud paar korda koju ning mind on mõlemal korral tõmmata üritatud. Taksot valides peaks ainult vaatama, et tegemist oleks radiotaxiga, sest kui tekib kahtlus, et tüüp petab, saab pärast oma raha tagasi nõuda.

Bussid sõidavad ööpäev läbi ja ühistransport on BAs üsna heal tasemel. Pileteid saab bussist, kus on spetsiaalsed automaadid, mis töötavad AINULT müntidega. Ehk siis bussi sisenedes tuleb bussijuhile öelda, et soovid 80-sendist piletit (ochenta) ja siis mündid masinasse toppida. Masin annab pileti ja vahetusraha vastu. Tavaline taks on 80 senti, on olemas ka teisi tariife, aga isegi kohalikud ei näi teadvat, mis asjaoludel tuleb maksta vähem või rohkem.

Selleks, et teada, mis buss võtta, tuleb osata kasutada Guia-T-d, mis on väike raamat linna- ning bussiplaaniga. Turistidel ja kohalikel tehaksegi näiteks vahet selle järgi, kas kasutad Guia-T-d või tavalist linnakaarti. Osta saab neid igast lehekioskist, kuid algajal portenol soovitaks pigem piirduda tavalise kaardiga ning vajadusel leheputkast küsida, kuidas kuhugi saab, sest kioskiomanikud teavad enamvähem kõike.

Teed peakski alati küsima kioskimüüja käest, mitte suvalistelt pässidelt. Tütarlastel soovitaksin vältida ka politsei tülitamist, kuna enamasti hakatakse teile adekvaatse info asemel lihtsalt külge lööma.

Vahetusraha ja müntide saamine selles linnas võib osutuda suureks probleemiks, sest suurem osa münte on bussides kinni. Seega, kui keegi kusagil poes küsib münte, tuleb alati kaastundliku näoga valetada, et münte ei ole. Ilma vahetusrahata ei saa näiteks kioskitest midagi osta ega ka bussiga sõita.

Eestlastel viisat tarvis ei ole, kui on soovi riigis viibida alla 90 päeva. Peale seda peaks riigist lahkuma. Enamasti välismaalased käivad siis treti Uruguays ja saavad uue viisa. Meie välisministeeriumi andmetel on meil õigus viibida aga Argentinas 90 päeva poole aasta jooksul. Ma ei tea, kas seda kontrollitakse ja ilmselt tegelikult on siiski õige, et sind lastakse pärast probleemideta riiki tagasi.

Aga isegi, kui jääd siia kauemaks, kui kehtib turistiviisa, pead pärast lennujaamas lihtsalt trahvi maksma ja adjöö, head teed sul minna. Või nii ma olen vähemalt kuulnud, ma ei tea, kui adekvaatne see inf on.

Liharestoranides (kohalikus keeles parilla [ll hääldatakse ž]) soovitan tellida asju kamba peale, kuna lihatükid on Suured. Lisaks tuleb silmas pidada, et enamikes kohtades tuleb salat või kartul eraldi juurde tellida ja need tuuakse lauale eraldi kaussides, niiet jagamine pole probleem. Hinnad on enamasti ikkagi odavamad kui Eestis, kuigi ka siin on inflatsioon korralik.

Söögikohad on lahti hiliste õhtutundideni, kohalikud söövad õhtust umbes 11-12 ajal öösel. Siiski kella viie ja poole üheksa vahel õhtul on võimatu korralikku süüa leida, kuna köögid on enamasti suletud. Ööelu algab mitte enne 1 öösel, kui peale õhtusööki minnakse välja dringile ning siis umbes 3 paiku öösel klubisse.

Kui on soovi ringi reisida, siis ka pikamaabussid on organiseeritud üsna hästi. Kuna vahemaad on suured, on popid ööbussid – õhtul istud sisse ja hommikul oled kohal. Mitte muidugi alati, Iguazusse või Puerdo Madrynisse sõidab BAst oma 17 tundi, Barilochesse vist isegi kauem ja Ushuaia otsa jaoks tuleb arvestada üle kahe päeva.

Bussid on mugavad ja neis on rohkem ruumi kui Eesti omades. Saab valida, kas võtta semi-cama või cama. Esimene on siis nagu tavaline bussiiste, teine läheb natuke rohkem alla, on laiem ja kaetud tihtipeale nahaga. Cama klassis antakse enamasti ka paremini süüa kui semi-camas. Bussides on tualetid ja näidatakse (halbu ameerika) filme. Kuna firmasid on palju, piisab enamasti lihtsalt hommikul bussijaama minemisest ja otsustamisest, kuhu on soov sõita.

Aastaajad on Eestiga vahetuses, mis tähendab, et kui Eestis on suvi, siis siin talv. Suvel pidavat temperatuurid BAs tõusma üle 40, ootan seda aega hirmuga…

Kui on soovi ostelda, siis rõivastest võib saada isegi disainerrõivaid üsna odava hinnaga. Samuti on tunduvalt odavamad nahast tooted (kotid, jalanõud, joped) ning muusika. Suuremates poodides saab küsida Tax Freed, väiksemates poodides võib küsida allahindlust, eriti, kui maksad sularahas. Osades väiksemates poodides pead kaarti kasutades maksma kõrgemat hinda.

Noh, ma ei tea, kuivõrd sellest jutust nüüd kellelegi kasu oli. Kui on ettepanekuid, ääremärkusi või küsimusi, siis võib kommentaari jätta või meilida. Võib-olla ma viitsin isegi fotod kunagi siia juurde panna.