Mida teha Rio de Janeiros?

„Muidugi sõida Riosse,“ karjatasid pea kõik mu Argentina sõbrad veebruarikuus ekstaatiliselt, kui kurtsin neile, et ei suuda otsustada, kas peaksin sõitma Peruusse ja Boliiviasse või hoopiski Brasiiliasse, „mis küsimus see üldse selline on?!“
Rio tundub olevat müstiline linn, mida pea kõik maailmarändurid näikse tahtvat külastada ning kõik seal käinud meenutavad reisi vaimustunud hüüetega, soovides sinna ikka ja alati tagasi pöörduda.
Seda hoolimata lokkavast kuritegevusest, hullumeelsest liikluskultuurist ja Ladina Ameerika kohta suhteliselt kõrgetest hindadest. Pole parata, Rio atmosfäär, kultuuriareen ja ka igaaastane Karneval on midagi, millest pole seda kord nuusutanutel kerge lahti lasta.
„Ma ütlen sulle, ma sõidan pea igal aastal Brasiiliasse, sest mulle meeldib, kuidas sealne ühiskond on nii värviline,“ kiitis mulle ameeriklane Shonnie, miks ta nii väga Riot armastab. „Pole vahet, mis värvi su nahk on, see ei huvita kedagi ja keegi ei tee sellest probleemi. Normaalne!“
„Ah, need mahlabaarid, kuidas ma neid küll igatsen,“ ohkas sõber Stefan – samuti Ameerikast –, kui temaga peale Rios käiku mõtteid vahetasime. „ja kõik need erinevad puuviljad… Kujutad ette, minu hotelli ees oli supermarket, kus müüdi ainult puuvilju! Fantastiline!“ Stefan on eluga rahul ning tunnistab, et vähem paari kuu pärast kolib ta Riosse. Kõik ülejäänud seltskonnas viibijad ohkavad kadestavalt.
Kodune Tallinn tundub Rio kultuurinautlemisvõimaluste kõrval täieliku kolkakülana, kus lisaks kõigele on veel külm ja pimegi. „No ilusamate ilmadega me käime ikka talvel ka rannas,“ kiidab mulle üks kohalik sõber Riole (ja ilmselt kogu Brasiiliale) nii tüüpilises meie mõistes sööklabaaris keraamiliste plaatidega kaetud seina ääres õlut juues.
Mina viibisin Rios kokku enam-vähem kuus nädalat 2008. aasta märtsis-aprillis.

Kümme asja, mida teha Rio de Janeiros
• Lebotada maailma vast kuulsaimates randades Ipanemas ja Copacabanas, kasta end aeg-ajalt ookeanivette.
• Osta kookospähkel, lasta sinna sisse auk raiuda ja kõrrega mahl ära juua. Soovi korral lasta müügimehel pähkel pooleks lüüa ja ka viljaliha nahka pista. Võib vabalt ühendada eelmise tegevusega.
• Jalutada mööda Vinicius de Moraese tänavat, võtta üks kohv ja snäkk (või miks mitte hoopis klaas viskit Viniciuse auks baaris nimega Garota de Ipanema, kus legendi järgi loodi laul „Tüdruk Ipanemast“.
• Sõita rongiga Corcovado mäe otsa, nautida vaadet linnale ja fotografeerida end koos Jeesuse kujuga. Kuid ettevaatust – Jeesuse külastus võib osutuda parajaks pähkliks. Esiteks on piirkond suhteliselt ohtlik ning seal liigub palju kahtlast kontingenti. Teiseks on Jeesus pahatihti pilves või lihtsalt uduvines ning vaade linnale võib seetõttu olla olematu.
• Sõita õhuraudteega Pao de Azucari otsa päikeseloojangut nautima. Oodata, kuni päike loojub ja siis imetleda öiseid linnatulesid. Pärast jalutada mööda merepromenaadi Urcas, kust avaneb hea vaade Jeesusele ja ulmeline vaade kesklinnale.
• Tantsida Rio funki või kuulata tänavasambat Lapas.
• Külastada Sta Teresa treppi Lapas, mida üks hull kunstnik hakkas umbes 20 aastat tagasi keraamiliste plaatidega kaunistama. Hispaania või portugali keele oskajatel on võimalus Tšiilist pärit Selaroniga ka mõni sõna juttu puhuda.
• Vaadata jalgpalli Maracanas, mis kunagi oli maailma suurim staadion, mahutades rekordmängul üle 200 000 vaataja. Tänapäeval ei lubata enam pooltki nii palju inimesi korraga staadionile.
• Käia ära telekommunikatsioonimuuseumis Oi Futuro, Centro Cultural do Banco do Brasilis ja satelliitlinnas Niterois asuvas moodsa kunsti muuseumis. Viimase on projekteerinud Brasiilia kuulsaim arhitekt Oscar Niemeyer, kes on ka ulmelinna Brasilia arhitektuurilahenduse isa.
• Juua mahlabaarides värskelt pressitud mahlu, testida igasuguseid erinevaid puuvilju, süüa fejoadat ning juua caipirinhat.

Rio Brasiilia filmides
Viimase kümne aasta jooksul on Berliini kuldkaru vääriliseks tunnistatud kaks Brasiilia filmi, mis mõlemad filmitud just Rio de Janeiros ning näitavad pigem linna pahupoolt.
Tänavu pärjati Kuldkaruga José Padilha film „Eliitüksus“ (Tropa de Elite), mida peetakse omamoodi järjeks samuti rahvusvahelist tuntust pälvinud filmile Jumalalinn („Cidade de Deus“). Kuid kui Jumalalinn näitab vaestegeto narkoelu diilerite vaatevinklist, siis Eliitüksuse peategelasteks on pahalastega võitlevad Rio politsei eliitüksuse võmmid.
Loos leidub ka palju vihjeid tegelikkusele – sarnane eliitüksus BOPE on Rios olemas ning filmi aluseks olnud raamatu kirjutamisel aitasid kaasa kaks selle endist töötajat. Kohalikud teavad rääkida, et kui BOPE siseneb favelasse (vaestegeto üldnimetus), panevad elanikud nii kiiresti ajama, kui jalad vähegi võtavad, sest BOPE mehed nalja ei tunne ja vange ei võta.
Kümme aastat tagasi Kuldkaru võitnud „Keskvaksal“ (Central do Brasil) pajatab loo keskealisest üksikust naisterahvast, kes teenib raha bussijaamas soovijate sugulastele kirju kirjutades. Kui küsin oma kohaliku sõbra käest, kas sellised inimesed ka täna veel eksisteerivad, vaatab Raphael mulle suurte silmadega otsa. „Muidugi,“ ütleb ta üllatunult, „minu ema farmis töötav 28-aastane Claudio ei oska näiteks ka lugeda ega kirjutada.“

Vinicius ja bossanova
Tänaseks juba pea pool sajandit tagasi armastasid kaks meest – Tom Jobim ja Vinicius de Moraes – kokku saada Veloso baaris Ipanemas, juua üks viski (või kaks või hoopiski kolm) ja teha koos muusikat. Tom kirjutas viisid, Vinicius kirjutas sõnad ja sündiski bossanova ehk tõlkes uus rütm.
Legend pajatab, et viskit juues hakkas neile silma üks 15-aastane tütarlaps, kes käis iga päev baarist oma emale sigarette ostmas ning kellest enese teadmata sai ajaloo suunaja. Tütarlaps olevat olnud pikka kasvu, sale, piltilus ja vastupandamatute jalgadega, pälvides seega baaris aega veetvate meeste tähelepanu.
Kaks neist olevat olnud tütarlapsest nii sisse võetud, et istusid maha ja kirjutasid ühe laulu, millest sai üks maailma kuulsamaid viise. Garota de Ipanema (Tüdruk Ipanemast) on tõlgitud nii paljudesse eri keeltesse, et neid üles lugeda oleks mõttetu.
Just laulu populaarsuse tõttu on tänaseks uue nime saanud ka Veloso baar, kus lugu legendi järgi sündis ning loomulikult on baari uueks nimeks Garota de Ipanema. Uue nime on saanud ka tänav, kus baar asub – täna kannab see Viniciuse auks nime Vinicius de Moraes.
Vinicius isegi oli üks ütlemata huvitav kuju – diplomaat, kellele ei meeldinud reisida ning kes armastas selle asemel hoopis Rios viskit juues luuletusi ja laulusõnu kirjutada ning oma majas sõpradega (või kontvõõrastega) pidu panna. Oma ideaalnaise otsingutel abiellus Vinicius ikka aina uuesti ja uuesti, kuni ta 1980. aastal suri.

Ohud – dengue, kuritegevus ja kuri päike
Lisaks sellele, et Riot peetakse üheks maailma ilusaimaks linnaks ja popimaks turismisihtkohaks, on Rio ka üks ohtlikumaid linnu maailmas.
„Mitte kusagil mujal ei näe sa nii organiseeritud vaesust,“ kinnitab mulle O Globo ajakirjanik, kellega juhtume vestlema Rio pahupoolest, „isegi Buenos Aireses on vaesed rohkem eraldatud rikastest. Rios on favelad segamini rikaste elurajoonidega ning elukorraldus neis linnakutes on uskumatult organiseeritud.“
Just see ongi üks põhjuseid, miks Rio on suhteliselt ohtlik kant – suurem osa favelasid asub Rio lugematutel küngastel, kust rikkamatesse linnaosadesse on lühike maa. Politsei faveladesse enamasti ei sisene, seal määravad reeglid narkodiilerid, kes hoolitsevad oma alamate eest, korraldades neile näiteks luksuslikke jõulupidusid, mille kokaiini nuusutavaid inimesi täis videosid võib kerge vaevaga leida You Tube’st.
Lisaks kuritegevusele tabas Riot tänavu ka korralik dengueepideemia, milles suri pea 100 inimest ning nakatus oma 60 000. Ja seda vaid Rio linnas. Kohalikud süüdistavad, et dengueepideemiates on süüdi võimud, kes haigust levitavate sääskedega võitlemisest eriti huvitatud pole. Dengue ohtlikkus peamiselt seisneb selles, et haigust ennetada on üsna keeruline, kuna viiruse saamiseks piisab vaid sääsehammustusest.
Kolmas – ja vast kõige selgemini tajutav meiesugustele põhjamaa blondiinidele – oht on saada korralik päikesepõletus. Seega päikesekreem olgu Rios liigeldes alati käepärast võtta ning vähemalt 30se kaitsefaktoriga.

Lugu on ilmunud ajakirjas Playboy.