On saabunud ka esimene tagasiside yhelt s6psilt, kes sai m6ned p2evad tagasi raamatu pdf-i.
Tema arvab raamatust “Mina, vandersell” j2rgmist:
Väga mõnus ja muhe lugemine oli, nagu oleks ise ladina-ameerikas olnud. Lehekülje 176 lõppu jõudes sain tigedaks, et nii vähe oli teist :). Igatahes elavama pildi saamiseks lappasin su flickri fotodes, uurisin selle death roadi kohta jne. Väga lahe raamat. Sain sellise poweri, et hakkaks või ise kotti pakkima ja sinna sõitma.
Kirjastus Pegasus saatis t2na v2lja j2rgneva pressiteate.
Kirjastuselt Pegasus ilmus Liis Kängsepa uus raamat „Mina, Vandersell. Lõuna-Ameerika päevik“, mis räägib noore naise elust seljakotirändurina.
Pärast aastast vabatahtlikku tööd Argentina pealinna vaestegetos pöördus Liis tagasi Eestisse, kuid rõõmu asemel puges ligi hoopis masendus. Lisaks kõigele saabus majanduskriis, mis muutis tööpäevad majaduslehes ajakirjanik Kängsepa jaoks masendavate uudiste jadaks. Paljudele üllatuseks andis ta ühel päeval lahkumisavalduse, pakkis seljakoti ja asus rändama mööda Lõuna-Ameerikat.
„Millegipärast arvatakse, et vanderselli-elu nõuab tohutut julgust ja pealehakkamist. Eriti veel naistelt. Aga ma pole sellega päriselt nõus,“ kommenteerib Liis, kes on viimased seitse kuud elanud Rio de Janeiros ja enne seda rännanud nii Brasiilias, Boliivias, Tshiilis kui ka Argentinas.
Viimase aasta jooksul on ta oma teekonnal palju põnevat kogenud: tantsinud sambarütmide järgi Rio de Janeiros, käinud Boliivia pulmas ja sealsetel soolaväljadel, rääkimata külaskäigust San Pedro vanglasse ja matkast mööda Surmateed. Kas teadsite, et tänapäeval valivad rändurielu üha rohkem just naised? Kuidas rändurina majanduslikult hakkama saada? Millega seisab silmitsi üksinda kaugele maale seiklema läinud inimene? Liis püüab neile küsimustele raamatu veergudel vastuseid leida. Lisaks kirevaid peatükke Lõuna-Ameerika elust.
„Eks kõik, kes vandersellidena mööda maailma ringi seiklevad, tegelikult omamoodi põgenevad millegi eest,“ arvab raamatu autor. „Raamatust saab ilmselt vähemalt osalise vastuse ka küsimusele, miks mina põgenen.“
Raamat „Mina, vandersell“ kuulub Pegasuse uude reisijuttude sarja, mille esimene raamat „Aasia päevikud“ on raamatupoodides juba saadaval. Liis Kängsepa esimene raamat „Minu, Argentina“ ilmus aasta tagasi ja osutus lugejate seas väga menukaks.
Peale pikka vaikust on mul ka edastada uudiseid. Nimelt järgmise nädala lõpuks peaks raamatupoodides saadaval olema minu uus raamat “Mina, vandersell“. Hetkel on minu tupsuke veel trükikojas, kus talle antakse viimast lihvi, aga juba uue nädala alguses jõuab ta Pegasuse lattu ning sealt edasi juba poelettidele.
Ma arvan, et vanderselliraamat on tunduvalt parem kui “Minu Argentina“. Hakkasin Argentinat ükspäev üle lugema ja tundsin pisut piinlikkust. Aga mis tehtud, see tehtud ja tuleb õppida vigadest ning eluga edasi minna.
Vanderselliraamatu sisu kohta võin juba ette ära öelda, et juttu tuleb karmist kultuurišokist (seda peatükki tuli üldsuse huvides päris palju toimetada, hehe), elukaaslastest, tunnihotellidest, veidratest inimestest (kaasa arvatud Paul Oberschneiderist)… Brazilian waxist küll mitte, aga eks tulevaste võimalike raamatute jaoks tuleb ikka ka materjali jätta!
Suur oli minu rõõmus üllatus, kui Festival do Rio kavast leidsin ka Soomes valminud filmi “Tummien perhosten koti“, mida näidati täna hommikul kell 9. Jah, siin algab festivalipäev kohe hommiku. Mis on imeline, sest kell 9 hommikul küsitakse ainult 4 reaali piletiraha. Saal oli üsna tühi, kui välja arvata mõned munitsipaalkoolide murdeealised õpilased, kellest nooremad olid pidanud filmi vaatamiseks tulema koos vanemate loaga, kuna Brasiilias on film alla 16-aastastele keelatud. Muide, see on siin päris tavaline, et festivalide raames viiakse koooliõpilased kinno.
Ma usun, et “Tumedate liblikate kodu” on üks tugevamatest filmielamustest, mis mul umbes viimase aasta jooksul on õnnestunud saada. Kui ma kinost lahkusin, helistas parasjagu üks sõber ja tahtis jagada mõtteid pulma kohta, kuhu meid mõlemat on kutsutud. Olin sunnitud talle ütlema, et kallis sõber, mitte praegu. Praegu ma ei suuda üldse rääkida. Ma ei tea, kuivõrd on see seotud sellega, et minu kokkupuude põhjamaiste asjadega on peaaegu aasta jooksul olnud suhteliselt põgus. Ma olen ringi reisinud ja nüüd juba peaaegu kuus kuud Rios elanud. Ma ei tea, kuivõrd on minu elamus seotud sellega, et film vallandas omamoodi koduigatsusega seotud tunnete ahela. Võib-olla tunduski film mulle just seetõttu niivõrd tugev, et ta oli ühtaegu nii kauge kui kodune.
Muidugi võib nüüd öelda, et ega eestlane pole soomlane. See on muidugi õige kah, sest ma olen rohkem ikka eestlane või äkki isegi brasiillane või argentiinlane kui soomlane. Aga. Eestlased ja soomlased on sarnased. Selle vastu ei saa. Eriti sarnastena tundume me siis, kui kusagilt kaugemalt — näiteks Brasiiliast — vaadata.
Muide, ka reaktsioonide jälgimine oli huvitav. Ma ei tea, kuivõrd olid erinevused reaktsioonides seotud vaatajate vanusega (teismelised vs mina), kuivõrd tõesti kultuuriliste erinevustega (brasiillased vs eestlane) ja kuivõrd sellega, et tõlkes läks päris palju asju kaduma. Kahjuks ma ei jõudnud pärast filmi lõppu kelleltki küsida, kuidas meeldis, sest pidin ise kiiresti tundi lippama, aga mulle tundub, et mina sain kohati filmist hoopis teisiti aru kui kohalikud. Mis on muidugi ka mõistetav. Veider oli kuulda nende naeru olukorras, mis karmile põhjamaalasele üldsegi naljakas ei tundunud.
Film on mullu linastunud ka PÖFFil.
Treiler kah.
“UPA!” ehk “Una Pelicula Argentina” räägib sellest, kuidas tehakse ühte Argentina filmi, milleks norrakad on andnud 5000 eurot. Režissöör on gay (kuid on peale ohtrat kokaiini ninnatõmbamist muidugi nõus kauni norralannaga voodisse minema), produtsent hüsteerik, näitleja hull. Ilmselgelt paroodiana mõeldud film suure tõenäosusega eestlastele kohale ei jõua (vähemalt neile eestlastele, kes ise filmitegemisega eriti seotud pole). Nii hakkas ka mul filmi jooksul korduvalt igav. Samas kompenseeris seda mõningate unustatud vandesõnade meeldetuletamine. Ja meenus ka, et matet on veel köögikapis alles. Seega teengi endale kohe topsi matet ja vaatan, kas leidub DVD-valikus ka mõni parem Argentina või Brasiilia päritolu linateos.
Muide, täna algas meil siin ka filmifestival. Vaatab, kas on võimalik paar asja ära näha. Kohalike sõnul on tegemist nii populaarse festivaliga, et piletite saamiseks tuleb sõna otseses mõttes järjekorras kakelda.
“UPA!” treiler ka.
Ma juba vanast ajast olen kahtlustanud, et Jeesukesel Corcovado mäe otsas on minuga omad plaanid. Ja need plaanid seisnevad peamiselt minuga kohtumise vältimises. Üks sõber arvas, et see on nõnda, kuna ma ei usu Jeesusesse. Võib-olla on tal õigus. Siiski tundus neljapäeval, et ilm on piisavalt selge üles Jeesukese juurde sõitmiseks. Muidugi — kui kohale jõudsime, oli Kristus pilves. Passisime siis mõnda aega, aga ega ta ei selginenud. Seega saime näha ainult Jeesuse mantlisaba ja udu. Maracana ka natuke piilus pilveserva alt aeg-ajalt, aga see oli ka kõik. Seega tuleb ilmselt uuesti üritada millalgi, kuna Jeesusest tahaks ikka korralikke fotosid ka, mitte ainult neid udukogusid, mis praegu flickrisse üles said.
Meediateemadest ka. Selgub, et Tiina Jõgeda on kirjutanud ühe loo, mis peamiselt sisaldab ühest blogist varastatud tekste. Kui ma twitteri kaudu netist seda lugu lugesin, ei tundunud teema mulle eriti räige ja nii ma ka kommenteerisin Gea blogis, et minu meelest polnud artikkel solvav. (Veebis pole näha terve lugu)
Peale seda, kui mulle saadeti foto Ekspressist ja räägiti natuke taustast, muutsin meelt. Ma leian, et Jõgeda on räigelt eksinud ajakirjanduseetika ja tsiteerimise põhimõtete vastu. Miks küll kujutavad Eesti ajalehed ette, et nende endi tekste võib tasuta kasutada vaid ühe lause piires, aga nemad on justkui jumalad, kes võivad blogidest võtta, mis pähe tuleb? Ei ole need asjad päris nii. Isegi, kui blogi juures pole märget, et selle tekste ei või loata kasutada, ei ole õige kopi-pastega tõmmata ajalehte ümber 2 lk teksti.
Ajaleht on kasumit taotlev organisatsioon. Ma leian, et kui ajaleht tahab kellegi tekste selle eesmärgi saavutamiseks kasutada, tuleb enne luba küsida ning tingimustes kokku leppida. Mina näiteks pean blogi enda lõbuks, mitte selleks, et näiteks Luige või Bonnierite perekonna rikkust kasvatada. Kui ma otsustan oma tekste kasumit taotlevas meedias avaldada, siis ma tahan ka ise selle eest midagi saada.
(See muidugi on täna arusaamatu nii mõnelegi “päris” meedia toimetajale (Ma ei viita siinkohal ei Ekspressile ega Bonnieride perekonnale, eks), kes arvavad, et vabakutseliste ajakirjanike tekstide eest justkui ei peakski õiglast hinda maksma. Aga see on juba teine teema.)
Igatahes on räige luba küsimata rakendada sureva lapse ema EE kasumivankri ette.
Ma olen kunagi üritanud Regina blogi lugeda ja ka selliseid blogisid pidasin ma silmas oma Delfi lugu kirjutades. Minu meelest ei ole ei normaalne ega mõistlik laste kohta nii detailseid blogisid avalikus netiruumis pidada. Ja EE lugu on väga hea näide, kuidas lapse blogi võidakse räigelt ära kasutada. Kas te tahaksite ise olla olukorras, kus ühel päeval avate pahaaimamatult ajalehe ja leiate sealt üle 2 lk laiutamas oma lapse foto, juures otse blogist võetud tekstid?
Asjast kirjuta ka Leheneeger.
Neto on täiesti normaalne ja tavaline mässumeelne teismeline, kuni tema isa võtab pähe, et poeg on narkomaan ja viib Neto ravile psühhiaatriakliinikusse. Koht, mis peaks sõltlased justkui terveks ravima, muudab nende olukorra aga hoopis hullemaks. Film põhineb tõestisündinud lool, näidates ilmselt ilmekalt osade Brasiilia vaimuhaiglate tingimusi ja suhtumist oma patsientidesse. Näiteks ühest vaimuhaiglast välja saada on sisuliselt võimatu, kuna arstid peavad riigi rahastuse saamiseks hoidma haiglas teatud hulka patsiente. Seega valetavadki nad Neto vanematele ja topivad poisi kurguauguni rahusteid täis. Filmi valmimise aegu oli päris-Netost saanud vaimuhaiglate vastase liikumise aktivist.
Peamiselt tuletas see film mulle taas meelde, kui väga mul on ikka elus vedanud. Ma ei kujuta küll ette, et mu vanemad oleksid mu esimese asjana vaimuhaiglasse toppinud, ilma üritamata uurida, mis ikkagi toimub. Film on väga karm, aga ka väga hea. Ta on nii häiriv, et aeg-ajalt tahaks lihtsalt ära minna ja sellest kõigest enam mitte midagi teada, aga midagi hoiab tagasi… Soovitan soojalt.
Treiler ka.
Tore intervjuu Brasiilia lõviga, mida armastavad kõik mu kohalikud sõbrad.
Brasiilia president Lula võtab sõna BBCs, teatades muuhulgas, et praeguses majanduskriisis on süüdi rikkad riigid ning kinnitab oma juba varem öeldud sõnu — tema arvates on praeguses nirus olukorras süüdi siniste silmadega pankurid, kes üritavad nüüd süü vaeste neegrite kaela ajada. Vmt. Lugege-vaadake ise BBCst.
Muide, samas teatab Lula kohalikus ajalehes O Globo, et järgmisesse aastasse sammub Brasiilia majandus kasvutendentsis. “Kriis saabus Brasiiliasse viimasena ja lahkub esimesena Brasiiliast,” sõnas Lula. “Miks? Sest me olime selliseks olukorraks valmis. Väidan, et 21. sajand on Brasiilia sajand ning meid ei saa eirata nõnda, nagu see toimus 20. sajandil. Seetõttu on haridus minu jaoks fundamentaalse tähtsusega.”
Siinkohal meenutan, et Brasiilia on riik, kus käärid rikaste ja vaeste vahel on ülisuured. Paljuski on olukord tingitud haridussüsteemi nõrkusest ning madalamatest ühiskonnakihtidest pärit lastel pole ligipääsu korralikule keskharidusele. Rikkamad panevad oma lapsed headesse erakoolidesse, vaesemate laste koolidesse ei taha keegi õpetajaks minna. Üks mu sõber — hariduselt ajalooõpetaja — räägib alatasa, kuidas ta ei läheks elu sees riigikooli 500 reaali eest orjama ja oma elu pärast kartma, kuna lapsed tulevad relvadega kooli.
Samal teemal kirjutab ka Economist.
Nädalavahetusel toimus suurejooneline “Sabores do mundo” ehk kokandusklubi Maailma Maitsed korraline koosolek. Seekord pakuti söögiks täidetud munasid, singirulle, mulgikapsaid, kapsahautist ja kamavahtu kohupiimaga. Kõrvale peenleib (kahjuks Riia, mitte Tallinna oma) ja viin (kahjuks vanilje, mitte traditsiooniline). Asjaosalised ise jäid koosviibimisega väga rahule ning lauamängust sain teada, et meil Eestis on lehmapeer maksu alla pandud. Wikipedia andmetel.
Fotod on siin.
Kunagi, kui mul on rohkem aega ja ma olen vähem väsinud, loodan asjast ka pikemalt kirjutada.
Täna (eesti aja järgi siis muidugi eile) toimunud Tallinnas seminar nimega Blogfest, kus mina küll kahjuks ei osalenud. Küll aga lugesin nüüd Telleri märkmeid ja tundus huvitav üritus. (Muide, mulle üldse ei meeldi tegelikult, et nende kodulehelt ei suutnud ma leida eestikeelset päevakava. Häbi! Miks ma pean lugema oma kodumaal toimuva ürituse kohta infot keeles, mis ei ole minu emakeel?)
Ma ei teagi, miks ma ise blogin. Ju vist osalt edevusest, osalt soovist sõpradega sidet pidada ja osalt, kuna tahan eestlastele natuke rohkem avada Lõuna-Ameerika hingeelu, millest Eestis kahjuks suurt midagi ei teata. Iseloomustamaks viimast väidet: veel siis, kui olin juba üle poole aasta Buenos Aireses elanud, tuli ette, et mõni tuttav uuris, kuidas Brasiilias elu ka on.
“Ma ei tea, pole kunagi Brasiilias käinud,” vastasin neile enamasti.
“Oot, aga kus sa siis oled??”
“Buenos Aireses.”
“Kas see polegi siis Brasiilias või…?”
Teine iseloomustav näide: sellest, et Brasiilias ei räägita hispaania keelt, sain ma aimu, kui kursavend Erik Sao Paulosse kolis. Juhtus see vist umbes… hmm… äkki viie või isegi kuue aasta eest?
Ma ise olen bloginud juba üle viie aasta, viimased kaks ja pool aastat oma nime all. Eelkõige aitab see enda jaoks salvestada, mida ma mingil hetkel olen teinud ja kuidas end tundnud. Kui algusaastatel settis sekka ka isiklikumat infot (kuigi peaaegu alati kodeeritud võtmes), siis viimasel ajal olen igasuguse liiga personaalse info jagamisel äärmiselt skeptiline ning üritan meeles pidada, et kuna blogi on otseselt seotud minu nimega, on seegi omamoodi visiitkaart. Ärge mitte üritagegi mulle väita, et tööandjad ei guugelda inimesi, kes nende ettevõtetesse tööle kandideerivad. Mis mulje minust endast selle blogi põhjal jääb, ma muidugi ise arvata ei oska, kuna enese kõrvalt vaatamine on sageli keeruline. Ma tean, et tänase seisuga ma ei blogiks (avalikult) oma lastest, tööelu valgust kartvatest detailidest, klatšist, ülemustest, iseenda eraelu intiimsetest seikadest (kaasa arvatud isiklik info sõprade kohta) ega oma perekonnast.
Guugeldasin ise siis ka vahelduseks oma nime ja sain teada, et keegi on osta.ee-st ostnud mu raamatu “Minu Argentina” kasutatud kujul 106. krooni eest.
Vaatasin ka statistikat. Viimase aasta jooksul otsisõnaga “liis kängsepp” (kergelt varieeruvates variantides) jõutud minu blogisse üle 1300 korra, lisaks on korduvalt otsitud “liis kängsepa blogi”. Teise koha otsisõnade topis saab vaieldamatult Paljas Ines Karu. Kahju nõnda inimesi petta, aga alasti Karu-preilit siit blogist küll ei leia. Kolmas koht läheb “Minu Argenti(i)nale”, kuigi ausalt öeldes olen pisut üllatunud, et sellesisuline otsing nii väikeste numbritega edetabelis esineb (otsitud natuke üle 100 korra).
|
