Jeesuse kutse

Ma juba vanast ajast olen kahtlustanud, et Jeesukesel Corcovado mäe otsas on minuga omad plaanid. Ja need plaanid seisnevad peamiselt minuga kohtumise vältimises. Üks sõber arvas, et see on nõnda, kuna ma ei usu Jeesusesse. Võib-olla on tal õigus. Siiski tundus neljapäeval, et ilm on piisavalt selge üles Jeesukese juurde sõitmiseks. Muidugi — kui kohale jõudsime, oli Kristus pilves. Passisime siis mõnda aega, aga ega ta ei selginenud. Seega saime näha ainult Jeesuse mantlisaba ja udu. Maracana ka natuke piilus pilveserva alt aeg-ajalt, aga see oli ka kõik. Seega tuleb ilmselt uuesti üritada millalgi, kuna Jeesusest tahaks ikka korralikke fotosid ka, mitte ainult neid udukogusid, mis praegu flickrisse üles said.

Meediateemadest ka. Selgub, et Tiina Jõgeda on kirjutanud ühe loo, mis peamiselt sisaldab ühest blogist varastatud tekste. Kui ma twitteri kaudu netist seda lugu lugesin, ei tundunud teema mulle eriti räige ja nii ma ka kommenteerisin Gea blogis, et minu meelest polnud artikkel solvav. (Veebis pole näha terve lugu)

Peale seda, kui mulle saadeti foto Ekspressist ja räägiti natuke taustast, muutsin meelt. Ma leian, et Jõgeda on räigelt eksinud ajakirjanduseetika ja tsiteerimise põhimõtete vastu. Miks küll kujutavad Eesti ajalehed ette, et nende endi tekste võib tasuta kasutada vaid ühe lause piires, aga nemad on justkui jumalad, kes võivad blogidest võtta, mis pähe tuleb? Ei ole need asjad päris nii. Isegi, kui blogi juures pole märget, et selle tekste ei või loata kasutada, ei ole õige kopi-pastega tõmmata ajalehte ümber 2 lk teksti.

Ajaleht on kasumit taotlev organisatsioon. Ma leian, et kui ajaleht tahab kellegi tekste selle eesmärgi saavutamiseks kasutada, tuleb enne luba küsida ning tingimustes kokku leppida. Mina näiteks pean blogi enda lõbuks, mitte selleks, et näiteks Luige või Bonnierite perekonna rikkust kasvatada. Kui ma otsustan oma tekste kasumit taotlevas meedias avaldada, siis ma tahan ka ise selle eest midagi saada.

(See muidugi on täna arusaamatu nii mõnelegi “päris” meedia toimetajale (Ma ei viita siinkohal ei Ekspressile ega Bonnieride perekonnale, eks), kes arvavad, et vabakutseliste ajakirjanike tekstide eest justkui ei peakski õiglast hinda maksma. Aga see on juba teine teema.)

Igatahes on räige luba küsimata rakendada sureva lapse ema EE kasumivankri ette.

Ma olen kunagi üritanud Regina blogi lugeda ja ka selliseid blogisid pidasin ma silmas oma Delfi lugu kirjutades. Minu meelest ei ole ei normaalne ega mõistlik laste kohta nii detailseid blogisid avalikus netiruumis pidada. Ja EE lugu on väga hea näide, kuidas lapse blogi võidakse räigelt ära kasutada. Kas te tahaksite ise olla olukorras, kus ühel päeval avate pahaaimamatult ajalehe ja leiate sealt üle 2 lk laiutamas oma lapse foto, juures otse blogist võetud tekstid?

Asjast kirjuta ka Leheneeger.

Bicho de sete cabeças

Neto on täiesti normaalne ja tavaline mässumeelne teismeline, kuni tema isa võtab pähe, et poeg on narkomaan ja viib Neto ravile psühhiaatriakliinikusse. Koht, mis peaks sõltlased justkui terveks ravima, muudab nende olukorra aga hoopis hullemaks. Film põhineb tõestisündinud lool, näidates ilmselt ilmekalt osade Brasiilia vaimuhaiglate tingimusi ja suhtumist oma patsientidesse. Näiteks ühest vaimuhaiglast välja saada on sisuliselt võimatu, kuna arstid peavad riigi rahastuse saamiseks hoidma haiglas teatud hulka patsiente. Seega valetavadki nad Neto vanematele ja topivad poisi kurguauguni rahusteid täis. Filmi valmimise aegu oli päris-Netost saanud vaimuhaiglate vastase liikumise aktivist.

Peamiselt tuletas see film mulle taas meelde, kui väga mul on ikka elus vedanud. Ma ei kujuta küll ette, et mu vanemad oleksid mu esimese asjana vaimuhaiglasse toppinud, ilma üritamata uurida, mis ikkagi toimub. Film on väga karm, aga ka väga hea. Ta on nii häiriv, et aeg-ajalt tahaks lihtsalt ära minna ja sellest kõigest enam mitte midagi teada, aga midagi hoiab tagasi… Soovitan soojalt.

Treiler ka.

Brasiilia lõvi: In Brazil you have space

Tore intervjuu Brasiilia lõviga, mida armastavad kõik mu kohalikud sõbrad.

Lula: kriisis on süüdi sinisilmsed rikkurid

Brasiilia president Lula võtab sõna BBCs, teatades muuhulgas, et praeguses majanduskriisis on süüdi rikkad riigid ning kinnitab oma juba varem öeldud sõnu — tema arvates on praeguses nirus olukorras süüdi siniste silmadega pankurid, kes üritavad nüüd süü vaeste neegrite kaela ajada. Vmt. Lugege-vaadake ise BBCst.

Muide, samas teatab Lula kohalikus ajalehes O Globo, et järgmisesse aastasse sammub Brasiilia majandus kasvutendentsis. “Kriis saabus Brasiiliasse viimasena ja lahkub esimesena Brasiiliast,” sõnas Lula. “Miks? Sest me olime selliseks olukorraks valmis. Väidan, et 21. sajand on Brasiilia sajand ning meid ei saa eirata nõnda, nagu see toimus 20. sajandil. Seetõttu on haridus minu jaoks fundamentaalse tähtsusega.”

Siinkohal meenutan, et Brasiilia on riik, kus käärid rikaste ja vaeste vahel on ülisuured. Paljuski on olukord tingitud haridussüsteemi nõrkusest ning madalamatest ühiskonnakihtidest pärit lastel pole ligipääsu korralikule keskharidusele. Rikkamad panevad oma lapsed headesse erakoolidesse, vaesemate laste koolidesse ei taha keegi õpetajaks minna. Üks mu sõber — hariduselt ajalooõpetaja — räägib alatasa, kuidas ta ei läheks elu sees riigikooli 500 reaali eest orjama ja oma elu pärast kartma, kuna lapsed tulevad relvadega kooli.

Samal teemal kirjutab ka Economist.

Nädalavahetusel toimus suurejooneline “Sabores do mundo” ehk kokandusklubi Maailma Maitsed korraline koosolek. Seekord pakuti söögiks täidetud munasid, singirulle, mulgikapsaid, kapsahautist ja kamavahtu kohupiimaga. Kõrvale peenleib (kahjuks Riia, mitte Tallinna oma) ja viin (kahjuks vanilje, mitte traditsiooniline). Asjaosalised ise jäid koosviibimisega väga rahule ning lauamängust sain teada, et meil Eestis on lehmapeer maksu alla pandud. Wikipedia andmetel.
Fotod on siin.

Kunagi, kui mul on rohkem aega ja ma olen vähem väsinud, loodan asjast ka pikemalt kirjutada.

Blogfesti valguses

Täna (eesti aja järgi siis muidugi eile) toimunud Tallinnas seminar nimega Blogfest, kus mina küll kahjuks ei osalenud. Küll aga lugesin nüüd Telleri märkmeid ja tundus huvitav üritus. (Muide, mulle üldse ei meeldi tegelikult, et nende kodulehelt ei suutnud ma leida eestikeelset päevakava. Häbi! Miks ma pean lugema oma kodumaal toimuva ürituse kohta infot keeles, mis ei ole minu emakeel?)

Ma ei teagi, miks ma ise blogin. Ju vist osalt edevusest, osalt soovist sõpradega sidet pidada ja osalt, kuna tahan eestlastele natuke rohkem avada Lõuna-Ameerika hingeelu, millest Eestis kahjuks suurt midagi ei teata. Iseloomustamaks viimast väidet: veel siis, kui olin juba üle poole aasta Buenos Aireses elanud, tuli ette, et mõni tuttav uuris, kuidas Brasiilias elu ka on.
“Ma ei tea, pole kunagi Brasiilias käinud,” vastasin neile enamasti.
“Oot, aga kus sa siis oled??”
“Buenos Aireses.”
“Kas see polegi siis Brasiilias või…?”
Teine iseloomustav näide: sellest, et Brasiilias ei räägita hispaania keelt, sain ma aimu, kui kursavend Erik Sao Paulosse kolis. Juhtus see vist umbes… hmm… äkki viie või isegi kuue aasta eest?

Ma ise olen bloginud juba üle viie aasta, viimased kaks ja pool aastat oma nime all. Eelkõige aitab see enda jaoks salvestada, mida ma mingil hetkel olen teinud ja kuidas end tundnud. Kui algusaastatel settis sekka ka isiklikumat infot (kuigi peaaegu alati kodeeritud võtmes), siis viimasel ajal olen igasuguse liiga personaalse info jagamisel äärmiselt skeptiline ning üritan meeles pidada, et kuna blogi on otseselt seotud minu nimega, on seegi omamoodi visiitkaart. Ärge mitte üritagegi mulle väita, et tööandjad ei guugelda inimesi, kes nende ettevõtetesse tööle kandideerivad. Mis mulje minust endast selle blogi põhjal jääb, ma muidugi ise arvata ei oska, kuna enese kõrvalt vaatamine on sageli keeruline. Ma tean, et tänase seisuga ma ei blogiks (avalikult) oma lastest, tööelu valgust kartvatest detailidest, klatšist, ülemustest, iseenda eraelu intiimsetest seikadest (kaasa arvatud isiklik info sõprade kohta) ega oma perekonnast.

Guugeldasin ise siis ka vahelduseks oma nime ja sain teada, et keegi on osta.ee-st ostnud mu raamatu “Minu Argentina” kasutatud kujul 106. krooni eest.

Vaatasin ka statistikat. Viimase aasta jooksul otsisõnaga “liis kängsepp” (kergelt varieeruvates variantides) jõutud minu blogisse üle 1300 korra, lisaks on korduvalt otsitud “liis kängsepa blogi”. Teise koha otsisõnade topis saab vaieldamatult Paljas Ines Karu. Kahju nõnda inimesi petta, aga alasti Karu-preilit siit blogist küll ei leia. Kolmas koht läheb “Minu Argenti(i)nale”, kuigi ausalt öeldes olen pisut üllatunud, et sellesisuline otsing nii väikeste numbritega edetabelis esineb (otsitud natuke üle 100 korra).

À Deriva

Eile sai kinos pilk peale visatud kohalikule filmile “À Deriva” (tõlkes võiks ta siis olla ehk “Triivimine”), mis linastus tänavu ka Cannes’i filmifestivalil. Visuaal on filmil väga kaunis ja lummav, värvid on samuti väga ilusad. Sisu iseenesest pole midagi väga peadpööritavat. Kuidas käitub üks 14-aastane tüdruk, kui saab teada, et tema isal on armuke? Kuidas käitub keskealine kirjanik, kes kirjutab autobiograafilist romaani sellest, kuidas keskealise mehe naisel on noor armuke, kelle tõttu naine tahab lahutust, aga mees pole huvitatud?

Positiivne on veel seegi, et ma tõesti saangi peaaegu kõigest aru. Mitte muidugi päris kõigest. Olen ka avastanud, et nii hispaania kui portugali keeles on filmi lihtsam jälgida kinos kui kodus teleri ees. Ilmselt seetõttu, et kinosaal on pime ja puuduvad muud häirivad tegurid, mis takistaksid süvenemist.

Negatiivse poole pealt. See kuradi klaverietüüd, mis peateemana pidevalt kõlab, on vist sellist tüüpi filmirežissööride kõige armastatum muusikapala.

Treiler ka.

Muide, omamoodi meenutas see film mulle hiljuti vaadatud argentina filmi “El nido vacio“.

Muide vol 2. Avastasin just, et eile nähtud filmi režissööri eelmine film “O Cheiro do ralo” meeldis mulle väga.

Moro na cidade mais feliz do mundo

Selgub, et ma elan maailma õnnelikumas linnas, vähemalt kui usaldada ajakirja Forbes uuringut, millega saab lähemalt tutvuda siin.
Lõuna-Ameerikast on TOP10sse pääsenud veel üks linn, kümnendal kohal troonib Buenos Aires. Mis ma oskan öelda — ma olen elanud kahes maailma kõige õnnelikumas linnas. Küll ma ikka olen õnnelik inimene!

Sabores do mundo

Minu carioca sõbrad palusid, et ma teeksin neile tüüpilist Eesti toitu. Kuna ma Ester Tuiksood ei tunne, ei ole mul võimalik nõu küsida suurimalt Eesti toidu eksperdilt. Aga ma loodan, et armsatel lugejatel on ka mõtteid, mida võiks pakkuda brasiillastele. Ootan ettepanekuid!

Täidetud munad? Tatrapuder? Mundris kartulid? Seapraad? Kama?

Julgablogirindel muutusteta?

Täna (Eestis küll juba eile) suutsin ma välja vihastada suure hulga noori emasid kes oma laste tegemisest internetis blogisid peavad. Nimelt kirjutasin Delfisse ühe loo sellest, kuidas minu meelest võiksid noored emad natuke rohkem mõelda selle peale, millist infot nad avalikku internetiruumi üles riputavad.

Ma ei hakka nüüd üldse laskumagi vaidlustesse inimestega, kes arvavad, et ma olen lihtsalt kade, et mul lapsi pole ja seega on mu enda aju pehme :) Ma tahaksin lihtsalt rõhutada, et minu meelest on vaks vahet, kas pidada blogi iseenda või kellegi teise kohta. Iseenda kohta blogides otsustan ma iseenda eest, lapse eest blogides otsustaksin ma tema eest, sest imik ei saa minu blogimise või mitteblogimise kohta arvamust avaldada. Ja ega tõesti küsimus pole mitte ainult blogides, vaid ka Facebookis, Orkutis, Twitteris ja muudes sarnastes kohtades, kuhu fotosid ja muud isiklikku kraami üles riputatakse. Näiteks, kas te teadsite, et Facebookiga liitudes nõustusite te sellega, et kõik fotod, mis te sinna üles riputate, kuuluvad automaatselt Facebookile? Mis muidugi tähendab, et teie nunnusid titepilte võidakse mingil hetkel kasutada ära Facebooki poolt neile sobival eesmärgil. Ei pruugita, aga võidakse.

Igasugust väga isiklikku infot internetti riputades peaks ikka mõne hea minuti mõtlema, kelleni see info võib jõuda ja millist sõnumit ta endas kannab. Muidugi ma saan aru, et äsja lapse saanud inimestele on beebi kõige olulisem asi maailmas. See on täiesti normaalne ja tõesti kuna mul endal puudub sünnitamise kogemus, ei saa ega tahagi ma vaielda, kuidas lapse saamine inimese maailmapilti muudab. Ja see polnud ka minu loo mõte.

Täna koju kõmpides mõtlesin veel selle teema peale. Ütleme, et ma olen tööandja, kes otsib endale uut inimest kollektiivi, sõelale on jäänud kaks viimast varianti, kellest üks saab töö. Nende vahel kaaludes guugeldan nimesid ja leian kaks erinevat blogi. Ühes blogis on ohtralt detaile blogija lapse, perekonna, haiguste jne kohta. Teises blogis lahkab inimene oma erialaga seotud probleeme ja arutleb niisama maailma asjade üle, aga oma eraelu ei puuduta. Minu ettevõttes saaks töö kandidaat number kaks.

Minu eesmärk ei ole ärgitada inimesi mitte blogima, see oleks ju lihtsalt jabur. Blogi pidamine on väga tore ja pingeid maandav tegevus, tean seda omast käest. Aga avalik blogi ei ole koht, kus detailselt lahata oma vastsündinud lapsega seonduvat isiklikku ja detailset infot. Minu meelest. Või üldse igasugust väga isiklikku infot. Nii ei saa te ka minu blogist teada, kas ja kellega ma oma voodit jagan (kui jagan, siis fotosid te avalikust internetiruumist ka selle kohta ei leia), kas või millises staadiumis on mu rasedus jne. Kuigi — tõsi ta on — piir isikliku ja avaliku info vahel on erinevate inimeste jaoks erinevas kohas.

Asjast on kirjutanud ka noored emad Kristina ja Gea. Muide, Kristina voldiblogi mulle näiteks väga meeldib.

Paraty ja väliseestlased

Eelmine nädal osutus nii überkiireks, et mul polnud aega magadagi. Suur Projekt on lõpusirgel, nüüd on käsil veel viimased pingutused. Aga sellest olulisem on hoopiski eelmisel neljapäeval toimunud kohtumine Anneliga.

Anneli on nimelt kolmdanda põlve väliseestlane. Tema vanavanemad tulid Brasiiliasse juba enne Teist maailmasõda ning tema vanemad on mõlemad sündinud Brasiilias, kuigi Eesti perekonnas. Mis on Anneli puhul aga eriti tore — ta räägib täitsa vabalt eesti keelt ning oskab isegi kirjutada! Tõsi, tema kirjalik keel ei ole väga hästi arenenud, aga sellest hoolimata on tema eesti keel hämmastava tasemega. Anneli on näitleja, kuigi praegu on ta aheldatud koduseinte vahele, kuna väänas välja hüppeliigese ja peab nüüd mõnda aega paigal püsima. Varsti lähen viin talle ajakirju (mul on siin üks Eesti Naine ja Stiil), et ta saaks oma lugemisoskust lihvida. 15 aasta eest käis Anneli ka Eestis ning plaanib varsti, kui rahaline seis vähegi lubab, uuesti sealtkandist läbi astuda.

Peale Anneliga kohtumist võtsin selga koti (mitte Tamaara, sest tema on sedakorda hoopis Danieli juures kolimisel abiks) ja põrutasin Paratysse, väiksesse nunnusse linna, mis asub Riost mõnetunnise bussisõidu kaugusel. Seal sõitsin ringi laevaga ja ei saanudki päikesepõletust, kuna määrisin endale ohtralt ja kogu aeg peale lastele mõeldud 50se kaitsefaktoriga päevituskreemi. Kohalikelt kohtus seepeale muidugi ainult õelat naeru, aga mind see ei heidutanud.

Meil hakkab talv vaikselt lõppema, päevad venivad pikemaks ja kraadiklaas näitab juba alatasa 30 soojakraadi.